Mina õpetajana

Mind õpetajana kirjeldab väga hästi minu kirjutatud essee Õpetajate Lehe esseekonkursile (http://opleht.ee/2015/12/esseekonkurss-minu-tee-opetajaks/), mille täisteksti lisan siia postitusse. See essee sai konkursil kolme parema töö hulka:

Õpetajate Lehe toimetuse arvates on Heily Leola kirjatöö südamlik ja sisukas, käsitleb reaalseid ja aktuaalseid valupunkte ning hõlmab enamat kui ühte eriala. See tõestab, et pedagoog on inimene, ja mitte selles mõttes, et ei jaksa, vaid selles mõttes, et võib mõelda samamoodi nagu lapsevanem ja arvestada ka lapsevanema murega. Sageli ongi õpetaja ka ise lapsevanem ning puutunud kokku lapsevanemaks olemise muredega (lapsevanemad kipuvad seda vahel unustama). Kirjutis näitab, et lapsevanem ja õpetaja ei ole eri poolel, vaid teevad koostööd. Vähemalt ideaalis on see nii.

Esseekonkurss: Minu tee Õpetajaks

18. dets. 2015 

Noor õpetaja. Esimest aastat tööl. Peale juba ei tea mitmendat korralekutsumist teatab tema rühma väike poiss vihahoos: „Kui ma suureks saan, siis ma tapan su ära!” Natuke hirmuäratav, nii väike poiss ja nii suured sõnad. Aga kellega võiks siinkohal tegemist olla – kas kasvatamatu huligaaniga? Omadega puntras poisipõnniga? Ebapädeva õpetajaga?

Me kipume oma elus liiga kiiresti hinnanguid andma. Kui mõni laps ei allu (?) õpetaja korraldusele, siis on ta kasvatamatu, ei oska käituda, on ülekäte läinud ja nii edasi. Ja süüdi on eelkõige lapsevanemad, kes pole osanud oma last kasvatada – sest kuidas saab olla, et laps ei allu täiskasvanu käskudele? Aga samas vanemad ei kurda, nemad saavad lapsega ilusasti hakkama. Mina õpetajana jõudsin sinnani, et hakkasin tundma häbi, kui pidin igal õhtul vanemale kaebama, et tema laps jälle kakles, lõi, ei kuulanud sõna. Tekkis õigustatud küsimus, kumb meist on saanud pedagoogilise kõrghariduse, et saada hakkama igasuguste lastega, et mõista ja tunda lapsi, et osata ka puntras lapsi aidata, et püüda arvestada iga lapse individuaalsusega.

Mõnikord kostavad loosungid: „Meie oleme pedagoogid, meie olemegi need, kes lapsi kasvatavad, meie teame, mis on õige!” Soovitan kõigil õpetajatel lugeda perefoorumeid, sealt tuleb välja, et pole me nii pühakud midagi. Meie seas on ikka päris koledaid kolle, seda vähemalt vanemate arvates. Mu enda õde on kurtnud, kuidas ta on saanud korduvalt kell 17 lasteaiast kõne: kus te ometi olete, teie laps on viimane, tulge kiiremini! Samas on lasteaed avatud 18-ni ja vanema tööpäev lõpeb kell 17. Huvitav, eks? Olete te üldse mõelnud, kust saab alguse lapsevanema rahulolu? Vastus ei ole keeruline, mina arvan, et eelkõige ikka rahulolevast lapsest.

Meie lasteaias läbi viidud rahulolu-uuringu andmetel on 48% vanematest õpetajatega väga rahul ja 43% rahul, mis peaks ju tähendama, et kõik on hästi ja valdavalt oleme me õpetajatena ikkagi väga head või head. Eespool mainitud foorumitest tuleb välja midagi muud. Millest see tuleb? Ma arvan vastust teadvat. Jälgisin väiksema lapsega kodus oldud ajal neid foorumeid, päris paljudest teemadest jäi silma soovitus rääkida oma lapse õpetajaga. Selgub aga, et paljud vanemad ei julge probleemidest rääkida – äkki hakkavad õpetajad siis tema last kiusama. Miks meist ometi niimoodi arvatakse?

Olgem ausad, ei tasu päevast päeva rääkida, kui ilusad, head ja targad me oleme, vaid seda tulebki olla. Me võime lapsevanematele rääkida, mida kõike me teeme ja kuidas lapsi arendame. Mis on sellest rääkimisest kasu, kui kodus kurdab üks õnnetu laps oma emmele-issile, kuidas õpetaja on paha, pani ta jälle toolile istuma, ei lubanud joonistada või hoopis ei kuula teda üldse, lobiseb ainult tädiga? Laps tunneb, kui temast hoolitakse, laps saab aru, kui tema jaoks olemas ollakse.

Kas me tõepoolest ei võiks hetkeks kuulata, kohe päriselt kuulata? Uskuge mind, nii mõnigi meist võib üllatuda, kui targad, taibukad ja lahedad need väiksed põnnid on. Ja laps on tänulik! Meie massimeediast ja infomürast küllastunud maailmas vajab nii mõnigi lihtsalt seda hetke, kui üks suur inimene on kogu oma olemusega tema jaoks olemas.

Kuulamisega seoses meenuvad kohe vanad head rühma reeglid. Teate ju küll: rühmas ei jookse, räägime vaikse häälega ja nii edasi ja nii edasi. Aina käsud ja keelud, reeglid ja normid … Minul olid ka alguses oma reeglid! Aga siis küsis minult mu hea kaasteeline, kah õpetaja, millal ma viimati koolieelse lasteasutuse riiklikku õppekava lugesin. Ta tuletas mulle meelde, et seal on õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise all esimese punktina kirjas: „lapse individuaalsuse ja tema arengupotentsiaali arvestamine”. Rõhutan sõna „individuaalsus”! Igale lapsele ei sobi MEIE paika pandud reeglid.

Mõtleme siinkohal, kas meie, täiskasvanud, allume ilma küsimata kõikidele käskudele, korraldustele, reeglitele. Kui keegi ütleb, et ei jookse toas, sest selline on reegel, siis nii ongi? Tasub ehk mõelda ka lapsele ja tema vajadustele. Koolieelikust rääkides rõhutavad eri allikad, et lapse sünnipärane soov on aktiivselt liikuda ning et aktiivne liikumine koolieelses eas on sama loomulik nagu söömine või joomine. Ja mida meie nõuame? „Rühmaruumis liigud vaikselt.” Teiselt poolt kurdetakse, et tänapäeva lapsed ei liigu piisavalt. Aga ikkagi kuuled pidevalt: „Ära torma, kuhu sa jooksed, istu vaikselt …” Kus on lapse vanuselise eripäraga arvestamine?

Jah, olen nõus, et kui koos on 24 last, peavad mingisugused reeglid olema, et ei tekiks kaos, aga tasub mõelda, kuidas neid sõnastada … Ma olen täiesti nõus, et rühmaruumis joosta võib olla ohtlik. Ja samas tean, et lapsed tahavad liikuda. Milline oleks kompromiss? Oleme rohkem õues? Leiame toas põnevat tegevust, nii et ei olegi aega jooksmiseks? Või alustame päeva õues, kus saab ennast mõnusalt tühjaks joosta? Kõik oleneb lastest, kuulame neid, ehk pakuvad nemad lahenduse.

Rühmas ei peaks olema reegleid, vaid hoopis omavahelised kokkulepped või head tavad. Kokkulepe tähendabki, et istume koos lastega maha ja arutame, kuidas meil oleks ühiselt mõnus toimida. Kokkulepped ei ole paindumatud, neid tuleb aeg-ajalt üle vaadata ja muuta. Lapsed on väga taibukad. Üks põnevamaid kokkuleppeid, mis minu praktikas on ette tulnud, on eraldi WC poistele ja tüdrukutele. Ükski kokkulepe ei teki ilma põhjenduseta ja siin oli poiste põhjendus, et tüdrukutel läheb WC-s nii kaua aega, ja tüdrukute oma, et poisid pissivad ääre peale. Ise poleks ma sellise reegli peale tulnud.

Palju kuulen kurtmist, et lapsed on nii muutunud, varem olid nad palju sõnakuulelikumad, rahulikumad. See on vana tõde, et varem oli rohi rohelisem. Kui ma ei saa muutunud oludes hakkama, peaks olema loomulik samm asuda ennast täiendama. Andrus Kivirähk on oma raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu” öelnud, et „inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte nagu känd”. Mina ei taha olla känd, tahan areneda ja liikuda üha edasi, et olla võimalikult hea inimene. Ehk ei tasu kurta, et lapsed on muutunud, vanemad on muutunud … Kes keelab minulgi muutuda?

Inimesed, uurige, ilmas toimub nii palju, pidevalt avastatakse eri valdkondades midagi uut. Ka hariduses. Ajaloost on ehk meeles, kuidas anti haridust näiteks Spartas. Mäletate ju küll – rohke trenn, karm kord, vaimuharidus jäi tagaplaanile. Kas tänapäeval on nii? Ei ole ju, kogu aeg muutub midagi. Alati ei ole kõik vana ja läbiproovitu hea. Et kui olen 20 aastat nii õpetanud, siis nii ongi õige, ja lapsed on ise süüdi, et nad enam hakkama ei saa – nende vanemad ju said.

Pöördudes tagasi loo alguse poisi juurde, kes lubas suureks saades õpetaja ära tappa, siis see õpetaja olin mina. Sellest lausest sai alguse minu muutumine. Ma olen sellele poisile tänulik, et ta aitas mul mõista, milline peab olema oma hingega tööd tegev ja suure algustähega Õpetaja. Tähtis on iga laps, me ei tohi kedagi kõrvale jätta. Püüdkem vähem rääkida ja rohkem ära teha!