Friday 9 February 2018

Jaanuari põnevaimad hetked meie rühmas

Meil kõigil on erinevaid ideid ja mõtteid. Mõned neist on sellised, mis endale tunduvad tõelised pärlid, aga teiste jaoks on hmm... no ütleme, et igapäevane, ei midagi erilist. Ja see ongi täiesti normaalne, sest me kõik oleme erinevad, meid kõiki vaimustavad erinevad asjad. Siiski olen mõelnud ja otsustanud, et püüan siin blogis tuua teieni need momendid, mis mulle endale erinevate lasteaias käsitlevate teemade juures on tekitanud vau-efekti. Kui nüüd täpsustada, siis need ideed, mille vau-efekt on minuni jõudnud just läbi laste. Ehk et teiekord võib ju endale tunduda idee geniaalne, aga lastele ei paku see mingisugust pinget. Samuti vastupidi, teinekord teed midagi täiesti argipäevast, aga lapsed on sellest nii haaratud, et isegi ei saa täpselt aru, et mis siis nüüd juhtus.

Aga nüüd juba meie möödunud jaanuari kuu juurde. Meie rühmas kestab üks teema nii umbes kuu aega, teinekord läheb ka veidi üle või vastupidi, teema ammendub enne kuu lõppu. Aga planeerimine on kuupõhine. Ma ütlen päris ausalt, et ega enam teistmoodi ette ei kujutaks ka, sest lapsed suudavad erinevad teemad nii laiapõhjaliseks muuta, et no näiteks nädalaga meie küll kuidagi hakkama ei saaks (hea küll, saaksime ikka kui vaja, aga kuu aega annab võimaluse käsitleda teemasid põhjalikumalt).

Möödunud jaanuari kuu oli meil ametite kuu. Laste lemmik tegevused olid kindlasti erinevad ametite keskused. Kõige popimad olid arstinurk (kuhu olid vanemad toonud PÄRIS asju ehk plaastreid, erinevaid sidemeid, tühje rohupurke, stetoskoobi jms), juuksurinurk (no kellele ei meeldiks soenguid teha), poemäng (kus taaskord terve hunnik vanemate toodud tühje pakendeid; ps. lõiming matemaatikaga), koristaja amet ja ehistusmehe amet (selle tarbeks oli meil hunnik puidust klotse, naelu, haamer, saag; ps. lõiming käelise tegevusega).



Arstimängu kõrval sai üllatavalt popiks ka silmaarsti amet. Idee tuli mu paariliselt, õpime sellel aastal häälikuid ja tähti, seega andis see tabel suurepärase võimaluse ainete lõiminguks.



Hitiks oli ka meie sellekuine õppekäik päästeametisse. Üks pisike neiu ütles juba sisenedes, et tuletõrjujad on kõige ilusamad, nii et meid vastuvõtnud tuletõrjuja süda oli murtud ning meile tõeliselt meeleolukas õppekäik garanteeritud. Päästeamet on koht kuhu kindlasti soovitan minna, sest vähemalt meid vastu võtnud Annelinna päästekomando pakkus lastele suurt huvi. Kui enne õppekäiku soovis üks meie rühma poiss saada tuletõrjujaks, siis pärast õppekäiku sai sellest ametist ikka väga populaarne tulevikusoov. Hiljem sai teema jätkuks rühmas veel juurde uuritud/räägitud tuleohutusest.



Üks tõeliselt tore päev oli meil veel. See oli just selline päev, kui ma ei olnud kindel, et kas see ikka töötab või ei tööta. Nimelt oli meil kaunite kunstide päev. Rääkisime balletist, maalikunstist ja kuulasime klassikalist muusikat. Baleriini näitena vaatsime minu tütart varasemast noorusest (https://www.youtube.com/watch?v=UaksckABxR8), lisaks veel üks video temast, kus oli paremini näha ka varvaskingi (https://www.youtube.com/watch?v=kachZu6YPDE). Väga suurt elevust tekitas ka slacklineri Tauri Vahesaare tutvustus (https://www.youtube.com/watch?v=HhEKQoklXZU). Seejärel vaatasime maailma kõige kallimaid ja tuntumaid maale. Lastele meeldis kõige rohkem Van Gogh'i "Tähine öö"(https://elu24.postimees.ee/3077345/van-gogh-kujutas-maalil-tahine-oo-spiraalgalaktikat) , nii et selle järgi asusime ka meie maalima ja väikseid kunstnikke mängima.



Kuu lõpus saime rõõmustava uudise meie maja metoodilisest kabinetist, nimelt olid sinna lennanud mesilasrobotid BeeBot'id. Meie rühma lapsed küll kutsusid neid järjepidevalt lepatriinudeks, aga kui nii siis nii. BeeBot'id andsid meile võimaluse avastada natuke ka programmeerija ameti telgitaguseid ja üks mis kindel, mesilasrobotid meeldisid lastele kohe väga-väga.



Huvitava Bioloogia Kooli lehel algas põnev katsete projekt lasteaedadele, kus ka meie lõime kaasa, sest tahtsime olla ka teadlased. Katset "Janune seller" soovitan küll soojalt kõigil teha, sest selleri sees oli väga hästi ära näha juhtsooned, mida mööda vesi liigub (punane toiduvärv andis eriti uhke efekti). Tegelikult meeldivad erinevad katsed lastele alati, nii et mul on väga hea meel, et selline projekt on toimumas (veebruaris ootab ees "Külmetav hüljes").


Loodan, et leidsite sellest jutust ja nendest näidetest kübekese inspiratsiooni, mõne hea mõtte ja teete midagi sarnast ka ise. Nagu ma juba eespool ütlesin, ei arva me, et oleksime jalgratta leiutanud, kindlasti tehakse kõike seda ka mujal ja kindlasti tehakse veel muidki põnevaid asju, aga seekord sai kirja just meie rühma lapsi enim köitnud tegevused.

Uute kohtumisteni ja lugege kindlasti veebruarikuist "Pere ja kodu" ajakirja, kus on kirjas minu mõtted lasteaias õppimisest (või siiski mängimisest).


Monday 5 February 2018

Mõtisklus aabitsatest

Eelmise aasta lugemise väljakutses oli punkt "kaks samasuguse pealkirjaga raamatut". Mina valisin tookord lugemiseks kaks aabitsat:
Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla, Kadri Ilves "Aabits" (Koolibri, 135 lk) ja 
Lilian Kivi, Milvi Roosileht "Aabits" (Koolibri, 109 lk). 

Nende aabitsate kohta panin kirja sellise mõtiskluse:
Mõtlesin alguses, et lähen lihtsama vastupanu teed ja valin kaks kodus olevat aabitsat. Lihtsamat teed selles mõttes, et mu enda pesamuna on sellesse vanusesse jõudnud, kus lugema õppimine on nii aktuaalne kui pakub ka huvi ja minu idee oli, et kui ise kaks aabitsat läbi loen, siis tean, kumba võiks abivahendina kasutada. Mul on tegelikult veel aabitsaid kodus, aga nende kahe kohta lihtsalt kindlalt tean, et nende kool neid ei kasuta (enam). Ei ole ju just eriti tark tegu lapsega koos läbi töötada aabits, mida ta kohe-kohe ka koolis kasutama hakkab. Nii ja milline oli minu tulemus? 
Tulemus oli see, et tulemust polnud. Mõlemad aabitsad on omamoodi ja oma tugevustega. 
Vaiksoo jt aabitsa puhul meeldib mulle väga, et on tekst veel vähe lugevatele lastele ja siis kohe juures ka tekst osavamale lugejale ning need tekstid on omavahel seotud. Ja teksides olevad sõnad on algajale lihtsad, st ei ole keerulisi häälikuühendeid ja sõnu. Lisaks tulevad kiirelt juurde ka trükitähed ehk et kohati on üks ja sama tekst lausa kolmele eri tasemel lugejale. Mulle meeldib väga, et laps saab lugeda jupikese ja siis mina jupikese (minu laps on veel algaja), aga et kokku tuleb juba väike lugu. 
Kivi ja Roosilehe aabitsa puhul meeldib mulle  väga, et alustatakse algusest, st kõigepealt tegeletakse häälikuanalüüsiga, seejärel on samuti võimalik ühel lehel harjutada lihtsaid sõnasid ja väikest jutukest; kõrval lehel on aga luuletus või lookene, mida siis alguses saan ise lapsele ette lugeda. Palju on selles raamatus minu jaoks nö klassikat ehk et erinevat mulle teada lastekirjandust ja palju erinevaid eesti autoreid.
Kumma aabitsa ma siis valiksin? Hea küsimus, sest ma ei teagi, mõlemas on oma head asjad, aga hetkel kaldun nende aabitsate vahel valides siiski (oma lapsele mõeldes) selle Vaiksoo jt aabitsa poole.



Sellest tulenevalt tuli idee vaadata kodus ringi, et milliseid aabitsaid on olemas ja mida võiks just lasteaialastega kasutada.
 Klassika on muidugi vana hea "Karu-aabits" (Heljo Mänd, Lilian Kivi, Milvi Roosileht). Selle aabitsa suureks plussiks on kindlasti ees olev ja ka igal lehel olev metoodiline osa. Minul endal on olemas aastal 2010 välja antud aabits, kus on metoodiline osa uuendatud ning seal on väga palju vahvaid mänge ja ideid, mida saab kasutada nii oma lapsega kodus kui ka lasteaias. Seda aabitsat julgen koduseks kasutamiseks küll soojalt soovitada! 
  
Eelkooliealistele on veel üks "Aabits", mis mulle samuti täitsa meeldib, selle autoriteks on Tea Oll, Valdek Alber ja Sulev Oll, kõnekeeles tuntud kui Siili-aabits. See on mõnusate piltidega, paljude lugemist võimaldavate sõnadega ja lühikeste jutukestega aabits. Selle juures meeldib mulle kõige rohkem võimalus lapsega erinevatel teemadel arutleda, pildid on teemakohased ja kutsuvad kaasa mõtlema. Metoodikat raamat ei sisalda, kuid lisaks on olemas töövihik "Siili abi" ja seal on lõpus juhendmaterjal ja ka valik mänge (nii on kirjas kirjastuse lehel, ise töövihikut käes hoidnud pole).


Aga see pole ju ikka veel kõik. Lööge mõne raamatupoe otsingusse sisse sõna "aabits" ja näete ise, kui palju erinevaid võimalusi välja tuleb. Kõik võimalikest variantidest tooksin välja veel kaks, mis on meil kodus olemas ja nii lapsele kui mulle sümpaatsed. 
Tähtede uurimiseks Contra ja Nemvaltsi "Poiste aabits", sest need Contra luuletused on lahedad, aga algajale lugejale keerukate sõnadega. Samas meie kasutasimegi seda nii, et laps uuris tähte, ütles kuidas seda nimetatakse, otsis tekstist sedasama tähte ning püüdis pildilt leida sõnu, milles sees sama häälik. Mina aga lugesin vahvaid Contra salme. Just Contra luule ja Urmas Nemvaltsi imelised pildid teevad sellest aabitsast ühe vahva raamatu.

Lisaks meeldib mulle väga ka Edgar Valteri "Pokuaabits". Miks? Sest Edgar Valteri Pokud ja Puuko on juba ise niivõrd toredad tegelased. Kui nüüd veel juurde liita need imelised Valteri illustratsioonid ja veel ka muhe tekst, siis saabki kokku üks vahva ja õpetlik aabits. Tegu on natuke teistsuguse aabitsaga, sest lugu voolab ja loo sees õpitakse ühiselt erinevaid tähti. Tähtede tegemiseks kasutatakse looduses leiduvat, nii et kõike seda saab ise lapsega õues jalutades või mängides kohe korrata. Raamatut lugesin mina lapsele unejutuks ja laps ise sai proovida jutus olevaid sõnu lugeda. See on üks armas ja positiivne raamat!


Kuid aabitsaid on veel ja veel. Milline on teile silma jäänud? Mida julgete oma kogemuse kohaselt, kas kiita või laita?