Lugemise väljakutse

Lugemise valjakutse 2015
Lugemise valjakutse 2016
Lugemise valjakutse 2017

Lugemise väljakutse 2018

1. Mine raamatukokku. Otsi üles oma eesnime esitähega algavad autorid (autorid siis perekonnanime järgi). Loetle päris tähe algusest niipalju raamatuid, kui vana sa oled. Võta see raamat, mis vastab su vanusele. Sophie Hannah "Kas sa nägid Melodyt?" (Ersen, 322 lk). Cara isiklik elu on jõudnud murdepunkti ja ta jätab oma pere maha ja põgeneb kodust kuurortspaasse. Hilisööl kohale jõudnud, paigutatakse ta tuppa, kus juba on keegi ees. Ajapikku selgub, et see tüdruk, keda ta seal toas nägi, peaks olema juba aastaid surnud ning tema vanemad kannavad lapse mõrva eest karistust. Mis toimub? Kas tegu on müstilise sarnasuse ja kokkulangemisega? Või on tegu tõesti avalikkuse arvates tapetud Melodyga? Mulle meeldis, et selles raamatus olev peategelane Cara polnud ühegi aine sõltlane, nii et mitte keegi teda seetõttu ei usu, meeldis et teda ei tembeldatud hulluks, meeldis et teda tõesti usuti (no mitte kõik muidugi, oli ka kahtlejaid või vähemalt neid, kes mängisid kahtlejaid). Ehk seetõttu oli ka raamat mitte nii pingeid üles keriv, vaid kulges rahulikumas tempos. Lõpp saabus kohe eriti kiiresti, aga kokkuvõttes oli mõnus ja kaasahaarav lugemine.

2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)

3. Raamat, mille kaanele on kirjutatud ".... bestseller". N: New York Times bestseller. Sarah J Maas "Rooside ja okaste koda". (Pikoprint, 408 lk). Täpselt nii nagu näites toodud, oligi selle raamatu kaanel kirjas, et tegemist on New York Times'i bestselleriga. Tegemist on noortekaga, kus 19-aastane Feyre tapab metsas hundi, mille tagajärjel ilmub üks elajalik olend kättemaksu nõudma. Ja edasi selgub, et elajas polegi elajas vaid hoopis surematu haldjas nimega Tamlin. Haldjate maailm ja inimeste maailm on aga omavahel vaenlased, parasjagu on küll maailmade vahel rahu, aga haldjamaade kohale on ilmunud iidne nurjatu vari, mis ähvardab kõik hukatusse viia. Mulle nii meeldis, sest mulle meeldivad sellised armsad, naiivsed, aga ka põnevad noorteromaanid. Oli müstikat, oli ebamaiseid väljamõeldud olendeid, oli õelust, oli armastust ja lõpuks selgub, kas võidab headus või kurjus, kas kõik pahad on tõesti pahad, kas kurjust saab võita ainult ohvedusega... Jään ootama järgmist osa! 

4. Raamat, mille said raamatuvahetusest või ostsid kasutatud raamatuna või said kusagilt tasuta. 
Sherri Smith "Leia mind üles". Päikese kirjastus, 382 lk.  Tegemist on "erakorralise psühholoogilise põnevikuga" ja minu arvamuse kohaselt on see tõesti üks päris põnev põnevik.. Ainuke asi, mis mind häirima hakkas, et no kas peab siis jälle olema peategelane üks (tableti)sõltuvuses naine. Eks see ilmselt keerab vinti peale, kui keegi ei saa teda uskuda, sest ta tarbib midagi ja üleüldse oli ka tema ema sõltlane ja pealegi on ta veel ka peamise kahtlusaluse õde. Aga lugu oli põnev, tempokas, täis ootamatusi, täis kahtlusi, mis viisid mõttes hoopis vales suunas ja lõpp oli ootamatu. 
Lugu ise on sellest, kuidas Mia kutsutakse politsei poolt tagasi tema kodulinna, sest tema kaksikvend Lucas on kadunud. Lucast aga kahtlustatakse armuloos oma õpilasega ja selle õpilase tapmises. Mia seda ei usu ja otsustab ise tõe välja selgitada. Selles segavad teda nii politsei kui kohalikud, lisaks püütakse teda ka autoga alla ajada, lahkuma sundida ja üleüldse hakkab ta vahepeal ka ise kahtlema oma venna süütuses. 


5. Raamat, mille lugemissoovituse oled sa saanud Lugemise väljakutse grupist. Katja Millay "Vaikuse meri". Päikese kirjastus, 455 lk. Ma isegi ei mäleta, kelle tutvustusest see raamat mu mällu jäi, aga kohe kui märkasin seda poes (ja veel soodushinnaga) müügil, olin kindel, et see raamat kolib mulle koju. Ja teate, ma tõepoolest ei kahetse seda. See on üks armsalt valus armastuslugu, mille juures (peale põnevuse, pinevuse, armastuse ja sõpruse) meeldis mulle eriti see, et armastus ei olnud see, mis kõik haavad parandab. Mulle meeldis, et armastus ja sõprus olid need, mis aitasid hingedel paraneda, aga samas käis raamatust läbi ka see, et haavatud hingedel on vaja ka teistsugust abi. 
Raamat ise on imelaps Nastjast, kes pidi jõudma pianistina tippu, aga ühel päeval muutus kõik... Nüüd tahab ta vaid, et teda rahule jäetaks ja et ta leiaks selle, kelle pärast muutus kõik. Nastja kohtab aga uues koolis Joshi, kes on teistmoodi katki, nimelt on kõik tema lähedased järgemööda surnud ning 17-aastasena on ta üksi. Ka tema soovib, et ta lihtsalt rahule jäetaks. Otseloomulikult kahe vaikust ihkava hinge teed ristuvad...

6.-9. Mitu (või üks paks) raamatut samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lehekülge. Michael Hjorth/Hans Rosenfeldt "Mees, kes jälgis naisi", "Mees, keda polnud seal", "Tüdruk, kes ei rääkinud", "Need, kes läbi põrusid". Helios Kirjastus, kokku 1737 lk. No kui juba, siis juba ehk et korraga peaaegu et kogu Sebastian Bergmani needus allaneelata on nauding. Nauding on muidugi suhteline mõiste, sest selle va peategelase kohatine käitumine suutis ikka ka vihastada (lisaks muidugi panna ka kaasa tundma ja kaasa elama ja nii võib jätkata). See on ikka üks väga hea sari ja ma ei jõua uut osa ära oodata, sest põhimõtteliselt ju iga raamat lõppeb niimoodi, et pole õrna aimugi, et kuidas küll see olukord üldse laheneda saab. Eelnevad olukorrad on ikka enamvähem lahenenud, nii et ma väga loodan, et ka selle hetkel viimase kohe eriti nõme (kui nii saab ilukirjandusliku raamatu lõpu kohta öelda) lõpp leiaks mingil ime kombel natukenegi positiivse lahenduse. 
Aga kes mingil kummalisel põhjusel pole ühtegi selle sarja raamatut lugenud, siis teile teadmiseks, et tegemist on sarjaga, mis jutustab kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmanist ja mõrvajuurdluse osakonnast (kus Bergman kord on tiimis ja siis jälle pole, kus kord teda väga hinnatakse ja siis kirutakse maailma põhja). Kõigile põnevike ja krimkade austajatele soovitan väga tuliselt!


10. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (Eestimaa auks). Emma Healey "Elizabeth on kadunud". Pegasus, 286 lk. Kui ma lugesin tagakaanelt tutvustust, siis ma arvasin, et peategelane on üks keskealine naine, kel mingil põhjusel mäluhäired. Tegelikult on aga Maud 82-aastane ja ta tõesti unustab nii asju, inimesi, segi on minevik ja olevik. Maudil on meeles vaid see, et tema sõbranna Elizabeth on kadunud... Selle kinnisideega aga lahendab ta tegelikult hoopis ühe teise loo... 
See on üks ütlemata armas ja soe raamat, kohati natuke segane, aga tegelikult oli just see kerge segadus see, mis jättis raamatust nii õige mulje. Mulle meeldis, mulle tõesti meeldis ja meeldis nii see soojus, see südamlikkus, meeldis nii lapse kui lapselapse armastus oma ema vastu, kuigi ega neil ju lihtne olnud. See on üks tore raamat ja mitte niivõrd selle kadumisloo ja põnevuse pärast vaid just nimelt selle vahva asju ja inimesi unustava Maudi pärast.

11. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud... (täiesti vaba valik kirjaniku, teose, sarja, žanri jne. Osas)

12. Raamat, mida ei ole veel keegi lugemise väljakutse grupis tutvustanud.  Jennifer L Armentrout "Ootan su ära" (Pegasus, 413 lk). No nii, uus katse, autori ega pealkirja järgi minul otsinuga välja ei tulnud. Üks mineviku-taagaga neiu, üks pikka kasvu kaunis hurmurist noormees, üks saatuslik kohtumine, aga samas ka ähvardavad sõnumid minevikust, valelik perekond, painavad saladused. Selles raamatus on olemas ilmselt kõik, mida ühelt kaasahaaravast armastusloost otsida, on kirge, on mõistmist, on möödarääkimisi, on saladusi, on hoolimist, on armastust, on kirge. Mulle väga meeldis ja soovitan kindlasti armastuslugude austajatele lugemiseks!

13. Jabura pealkirjaga raamat

14. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi. Tom Wood "Tasumise tund". (Sinisukk, 430 lk). Tegelikult ma ei oodanud, et palgamõrvar Victori teed mõne eestlasega ristuvad, aga nii siiski juhtus. Alguses kohtus eestlasega küll selles raamatus Victori "kaaslaseks" olev nais-palgamõrvar Kaaren (kelle elu Victor raamatus "Pimedaim päev" nö päästis ehk et ta mürgitas ta, aga andis infot, kuidas oleks võimalik mürgitusest pääseda). Paraku eestlasest mõrtsuka roll väga suur ei olnud, sest ta tapeti Kaarna poolt üsna kiirelt, aga teatud mõttes oli tal siiski väga oluline roll, sest tema plahvatuses põlenud surnukeha oli see, keda peeti Victori surnukehaks. Ja lisaks oli eestlase surnukeha selles suures plahvatuses abiks ka Victori ellujäämisel. Nii et päris mõttetu see eestlane selles raamatus siiski polnud. Aga raamat on nagu Tom Woodi palgamõrtsuka raamatud ikka, täis ohtrat vägivalda ja põnevust. Jään uut osa ootama!

15. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata/raamatust mitte midagi teadmata.  Ruth Ware "Valetamise mäng" (Helios kirjastus, 336 lk). Autori esimene raamat "Pimedas, pimedas metsas" oli see, mis jättis mulle tugeva emotsiooni ja soovi kindlasti ka teisi tema raamatuid lugeda. Teisena ilmunud "Naine kajutis nr 10" oli ka väga hea, aga jäi natuke esimesele alla. Nüüd siis kolmas raamat. Ütleme nii, et meeldis taas ja kindlasti ostan ka ülejäänud selle autori sulest ilmuvad kirjutised. Oli põnev, oli kaasahaarav, oli mõtlemapanev... Ma tahaksin öelda ja ka ütlen, et selles raamatus on lugu sõprusest, usaldamisest. Kui kolmele erinevates kohtades asuvale naisele saabub sõnum neljandalt, siis ei kõhkle keegi pikalt. Sõprus on oluline ja kunagised teod ja koosoldud aeg on neid liitnud. Kuid kas kõik oli nii nagu nad tollal arvasid? Kus on tõde? Kes on sõber ja kes on vaenlane? Soovitan igal juhul lugeda!

16. Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna (N: Brown, King, Karu, Raud.) Tom Wood "Aeg surra" (Sinisukk, 399 lk). Tegemist on psühholoogilise trillerisarja kuuenda raamatuga. Peategelaseks palgamõrvar Victor. Need Tom Woodi palgamõrvari sarja raamatud on täis verd, vägivalda, valu, surma, aga samas ka hoolimist. Eks see ongi see, mis paneb kaasa tundma palgamõrvarile, kes julmalt tapab, nii tasu eest, aga ka enesekaitseks, sest ka teda jälitavad palgamõrvarid. Mulle meeldib selle raamatu juures, et Victor on justkui tõeline imemees, ta suudab väga väikse märgi või kõrvalekalde järgi aru saada, et midagi on valesti ja tuvastab kiirelt ka selle, mis on valesti; ta näeb üldiselt alati kaks sammu ette, ta mõistab, mida teised plaanivad ja reageerib vastavalt. Jah, raamat on vägivalda täis, aga mulle meeldib just nimelt see ülim tarkus ja osavus, tahaks ju uskuda, et selliseid inimesi ongi päriselt olemas! Ja lood ise on kaasahaaravad, põnevad, keerdkäike täis!

17. Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan

18. Raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.) kohta.

19. Raamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“

20. Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal

21. Raamat, mille kaanel on kass

22. Raamat, mille pealkirjas on sõna „tuli“ või midagi tulega seotud (leek, säde, tuhk, lõke jne)

23. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa, st alustad detsembris ja lõpetad jaanuaris. 
Daniel Cole "Kaltsunukk" (Varrak, 368 lk)
Kuue ohvri kehaosadest kokku õmmeldud marioneti moodi surnukeha. Vastuoluline, kinnisidee käes vaevlev, tahtejõuline, taibukas, aga veidi hull ja pöörane uurija Wolf. Nimekiri, kus on kuus nime koos nende tapmise kuupäevaga ning viimane nimi nimekirjas on Wolf ise. Taaskord lugu, kus hea ei ole alati hea ja halb ei ole alati halb, kas ongi olemas üdini head või üdini halba. Raamat on tempokas, pöörane, põnev ning täpselt nii nagu reklaamitud - uskumatute süžeepööretega. Mulle meeldis! Raamat läks ludinal edasi, loetud sai kiirelt, põnev oli lõpuni. Ma tahaks hea meelega selle raamatu järge ka lugeda, et mis siis ikka edasi sai?

24. Anna autorile teine võimalus (oled ühte tema raamatut lugenud ja see ei meeldinud Sulle. Loe samalt autorilt veel üks raamat)

25. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast (N: õde, ema, tütar). A. J. Finn "Naine aknal". (Tänapäev, 469 lk). Anna Fox elab tubast elu, vaatab palju vanu filme, jälgib naabreid, toitu ja ohtralt veini tellib läbi interneti. Annal on agorafoobia ehk et ta pole võimeline välja minema. Lisaks tarvitab ta ohtralt erinevaid tablette ja muidugi joob veini. Tablettide ja veini koosmõjul ei usu keegi seda, mida ta väidetavalt kõrvalmajas näeb ja isegi ta ise hakkab iseendas kahtlema. Mulle see raamat meeldis. Jah, alkoholi ja tablettide koosmõjul "hulluks" läinud naine pole enam üldse uudne kombo, aga selles raamatus see minu jaoks töötas. Ma hakkasin Annale kaasa elama ja kaasa tundma. Raamat oli tempokas, edenes kiiresti, põnevus kestis, kuigi nii mõnelgi korral tekkis mul kahtlus, et kas tõesti tema, aga see oli nii õrn uitmõte, et lõpp tuli ikkagi üllatusena. 

26. Raamat, mis pisara silma tõi. Sally Nicholls "Jään elama igavesti" (Studium, 201 lk). Kõigepealt uurisin välja, et tegemist ei ole tõsielulise raamatuga vaid autori välja mõeldud looga, seega olin kindel, et pisar silma ei tule. Aga näed, läks teisiti, lugu oli lihtsalt nii armsalt ja südamlikult, aga samas ka hästi lihtsalt, kirja pandud, et tegi ikkagi silmad märaks. Tõsi, ma tundsin, et olen selle raamatu jaoks natuke vana, pigem soovitaks lugeda oma teismelisel lapsel ja tegelikult ongi see ju lasteraamat (tagakaanel kirjas, et raamat on Waterstone'i lastekirjanduse auhinna võitnud). Ühesõnaga on tegemist raamatuga, mis räägib 11-aastasest Sam'ist, kes põeb leukeemiat ning kes paneb päevikuvormis kirja oma mõtted. Mind jäi kogu sellest loost painama mõte, et miks me kardame oma unistusi ellu viia, et vahet pole, millest sa unistad, proovi need ka reaalsuseks teha. Soovitan ja oma teismelisele annan kindlasti soojade soovitustega raamatu lugemiseks!

27. Tondijutt (vaimud, viirastused, muud tegelased teispoolsusest). Emily France "Sinu jäljed" (Päikese kirjastus, 235 lk). Raamat, mis algas äärmiselt põnevalt ja paljutõotavalt. Peategelasteks noorukid, kes on kaotanud igaüks lähedase inimese; nad hoiavad kokku, veedavad koos aega . Ühel päeval hakkavad kolm neist nägema vaime, neljas aga mingil kummalisel põhjusel mitte. Neljast sõber hakkab ülejäänutest hoopis eemalduma, muutub salalikuks, kuni üldse ära kaob. Kardetakse muidugi kõige hullemat, aga mis tegelikult juhtus? Ja miks hakati ootamatult vaime nägema? Siiani oli väga põnev ja ootus oli kõrge, ka edasi kulges kõik põnevalt, otsiti lahendusi ja lahendused ka leiti. Aga raamatu lõpp vajus ära, ma ei teagi miks, aga ma ootasin midagi põnevamat, paremat, midagi teistsugust. Ehk et lõppkokkuvõttes sai alguses väga huvitavast raamatust täiesti tavaline ja noh natuke isegi pettumust tekitav raamat. 

28. Raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sina sündisid.

29. Venemaa kirjaniku raamat

30.-31. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad. (N: Klaaslaps ja Klaasloss, Troonide mäng ja Klaaspärlimäng). Robin Perini "Unustatud saladused" (Ersen, 339 lk) Anna Snoekstra "Väiksed saladused" (Ersen, 310 lk). Kaks põnevat lugu. Esimene neist ehk "Unustatud saladused" räägib loo sellest, kuidas praegune FBI profileerija Riley nägi 10-aastaselt pealt, kuidas tema vanem õde rööviti. Tema ema süüdistab selles teada, nii on noor naine teinud oma elu ülesandeks leida üles oma õde, et pere saaks juhtunule punkti panna. Ühel hetkel palub tema abi sõber, kelle õde on röövitud ning sealt edasi hakkab juba lugu kiirelt lahti hargneva. Ilmnevad üllatavad seosed. See on põnev lugu ja eks lõpus selgub, kas sõbra õde suudetakse päästa? Ja kas selgub midagi ka Riley õe kohta? Põnev raamat, mida julgen küll lugeda soovitada. Lisaks põnevusele on raamatus ka kübeke romantikat ja kirge. Teine raamat "Väikesed saladused" on samamoodi põnev lugu ühest väikelinna noorest neiust Rose'st, kes soovib linnakesest pääseda ja näeb selleks võimalust ajakirjanikuna läbilöömises. Aga kui lugu ei liigu piisavalt kiiresti ja ei ole piisavalt põnev? Milline abinõu on piisavalt eetiline? Mis juhtub, kui ambitsioonid sõidava üle tõest? Omamoodi mõtlemapanev raamat. Päris kustumatut muljet ei avaldanud, aga huvitav lugemine oli siiski. 

32. Raamat, mille pōhjal tehtud film linastub aastal 2018

33. Raamat, mille võtad raamatukogus äsja tagastatud raamatute hulgast.

34. Mingi eksootiline maa, (näiteks Mongoolia, Uus-Meremaa, Vietnam vms) kirjaniku teos

35. Raamat, mille pealkirjas on sõna "öö"

36. Raamat ühesõnalise pealkirjaga Katrin Pauts "Öömees" (Rahva Raamat, 262 lk). Veel üks mõnus eesti krimilugu. Mulle meeldis ja ostan kohe kindlasti ka teise osa, kohe kui see ilmavalgust näeb, sest mõni koht jäi veel täielikult lahti seletamata ja loo lõpulause jättis küsimuse õhku. Aga miks mulle meeldis? Sest et oli põnev ja põnevus kestis lõpuni välja. Sest et tegelased olid inimlikud, eksisid, uurisid, olid segaduses. Sest et natuke oli loos ka romantikat. Aga eelkõige ikka seetõttu, et nii tegelaskujud kui ka lugu ise olid mitmekihilised ja täis ootamatusi. 

37. Raamat, mille järgi tehtud filmi sa oled näinud enne raamatu lugemist.

38. Raamat, mille pealkirjas on sõnad „elu“ või „surm“

39. Ajalooline romaan

40. Raamat, mis on Sinu lugemisnimekirjas kõige kauem lugemist oodanud

41. Raamat, mille pakub sulle välja raamatukogutöötaja esimesena, kui oled küsinud tema lugemissoovitust.

42. Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor

43. Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest

44. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks

45. Raamat, mille peategelane on koer (2018 on koera-aasta!)

46. Kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist

47. Eesti ulmekirjaniku teos.   

48. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud. Jorn Lier Horst "Koopamees". (Eesti Raamat, 255 lk). Norra kriminaalkirjanduse Rivertoni auhinna ja põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasvõti laureaat - vot nii uhkelt on lausa kaanel kirjas. Aga ega mina saa ka raamatu kohta midagi halba öelda, oli tõesti hea raamat. Oli põnevust, mis kestis lõpuni välja ja lausa nii põnev, et ka ma ise ei olnud lõpuni kindel, kes see paha mees siis lõppude lõpuks on. Oli helgust ja headust, oli mõtlemapanevat, oli mõistmist. Ja no kohati ajas vihale ka, et kui ise juba aru said, et kaks lugu on selgelt seotud, et miks küll ometi ajakirjanikust tütar ja politseinikust isa oma lugusid teineteisele ei räägi, aga see mitte-rääkimine oli selles loos loogiline, nii et see ei häirinud lugemist. Aga jah, mina julgen ka seda raamatut krimifännidele soovitada, oli igal juhul auhinda väärt.

49. Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.

50. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes (eesnimi+perekonnanimi) ei ole. Yrsa Sigurdardottir "Pärand" (Varrak, 430 lk). Kui ma raamatu ostsin, siis arvasin, et tegu on ikka nende samade tegelastega, kes olid eelmistes Sigurdardottir'i raamatutes, aga polnudki nii, täitsa uued tegelased. Ja kui ma korraks olin kergelt pettunud, siis tegelikult meeldis mulle raamat väga. Tegelased olid põnevad, pinge püsis lõpuni. Ausõna, ma jõudsin juba päris mitut teist tegelast süüdistada, enne kui tõde selgus. Mulle meeldis, et kui mõrtsukas oli tabatud, siis natukene veel lugu jätkus, et veidi sai aimu, mis paarist tegelasest edasi sai. Ootamatu lugu ja ootamatu selgus, et kuidas kõik need nii erinevad tegelased lõpuks omavahel seotud on. Soovitan krimifännidele!

51. Kui sa mainid sõbrale selle raamatu pealkirja küsib ta su käest: sa loed SEDA raamatut?!? Päriselt ka või?    

52. Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid hetkel olla. Jojo Moyes "Tüdruk, kes sinust maha jäi" (Kirjastus Kunst, 422 lk). Kohe, kui ma nägin selle raamatu kaanepilti, läksin ma otsime, et kas meil oli ikka SEE teema olemas, sest no see on täpselt see koht, kus ma olla tahaks. Raamatust ka. "Hingeminev lugu armastusest, kaotusest ja ohverdamisest," just nii on kirjas tagakaanel ja nii ka on. Tegelikult oli siin ju kaks armastuslugu, üks möödunud ja üks käsilolev/algustsaav. Jaa, see vana lugu läks rohkem südamesse, see sõjaaegne valu, reetmine ja "reetmine", see rõõm, kui kuskil või kelleski on allesjäänud inimlikkus... See mõtlemapanev mõte, et kui hinnata kedagi/midagi ainult väliselt nähtu põhjal, siis kas me ikka näeme tõde? Äärmiselt armas ja soe raamat, mulle meeldis väga ja ma soovitan soojalt kõigile armastuslugude nautijatele!

53. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla

54. Raamat sellise maa kirjanikult, mille nimi algab sama tähega kui sinu eesnimi.  

55. Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle väga meeldib /mida väga armastad.

56. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Nüüdisromaan"

57. Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud! Merilin R. Jürjo "Kui tee viis üle jõe" (Pegasus, 208 lk). Harold Vanem tegeleb eriskummalise äriga - ta kutsub teiset ilmast vaime välja. Ühel päeval saabub tema kontorisse Timothy Laurent, kes soovib kohtuda oma varalahkunud naise Marlene Haustiga. Soov täitub, aga naine ei ole sellest kohtumisest sugugi vaimustuses, sest ei ole andestanud, kuid Timothy palub võimalust oma armastust tõestada. See oli üks kummaline lugu ja mitu korda tahtsin raamatu käest panna, sest läks minu jaoks ühest küljest liiga ulmeks ja teisest küljest igavaks, ei olnud sellist tulede möllu nagu mõnes põnevikus. Ega seda raamatut vist põnevikuks saagi nimetada, pigem ulmekaks või naistekaks, sest oli nii ulmet kui armastust ehk et kokku üks ulmeline armastuslugu. Ma päris ausalt ütlen, et see polnud päris minu raamat, aga ma ei saa ka öelda, et tegemist oleks väga halva raamatuga, sest midagi ikka selle raamatu juures painama jäi ja mõtteisse puges. Soovitada ei julge, aga ise ehk loen kunagi uuesti üle, et omaenese mõtetes rohkem selgusele jõuda.



Väljakutseväliselt:
58.-64.
Lee Child "Tapamaja" (437 lk)
Lee Child "Viimase hingetõmbeni" (439 lk)
Lee Child "Tõmbetraat" (454 lk)
Lee Child "Külaline (430 lk)
Lee Child "Lõõmav Echo" (448 k)
Lee Child "Raskem tee" (373 lk)
Lee Child "Tagaotsitav" (390 lk)
Jack Reacher on just see tegelane, keda lihtsalt peab armastama. Hea küll, ei pea, aga mind ta igatahes oma lummusesse haaras (nagu te ehk isegi juba aru saite). Mul on eestikeeles ilmunud Jack Reacher'i raamatutest nüüd puudu vaid "Üks lask", nii et kui keegi soovib seda ära müüa/anda, siis pakun talle mõnusat kodu. Aga miks ma ka teile kõigile neid raamatuid soovitan, on neis peidusolev põnevus, kaasahaaravus. Mulle meeldib eriti see, kuidas Reacher alati välja mõtleb, et miks juhtus ja kuidas juhtus, aga ta suudab need asjad niimoodi välja mõelda, et mina lugejana ka alati aru ei saa, enne kui lahendus käes. Ehk et mulle meeldib, et minu jaoks kestab põnevus lõpuni välja. Kusjuures kõiki neid raamatuid saab lugeda eraldiseisvalt, ei pea üldse õiges järjekorras lugema. Nii et kõik teie põnevike ja mehiste meeste austajad - vutt-vutt Jack Reacher'i põnevikke lugema! Ps. Aga filmi Reacher on minu jaoks küll täitsa vale mees, ma oleks tema rolli pigem näiteks Vin Diesel'i või Jason Statham'i valinud; ühesõnaga ei teagi, kas filme julgen üldse vaadata, vale mees mängib ju.
65. Lee Child "Kaotada pole midagi" (Varrak, 400 lk)
Juhhuuuu, Jack Reacher tegutseb jälle! Ja jätkuvalt on ta üks mu lemmik meestest (raamatutes figureerivatest). Ega selle raamatu kohta muud polegi öelda, et no pole ikka vaja Reacher'it närvi ajada, kui ta ikka tahab kohvi juua, siis andke talle see kohv ja las ta joob, küll ta varsti edasi hulgub. Aga no selle väikelinna inimesed muidugi seda tarkusetera ei teadnud, kohvi anda ei tahtnud, kutsusid hoopis pande kohale ja läks nii nagu ikka. Reacher leiab kauni abilise, koos hakatakse uurima, et miks üks väike linn ei luba ühel hulgusel tassi kohvi juua. Põnevust jagub algusest lõpuni ja Reacher on jätkuvalt tegija!
66. Dot Hutchison "Liblikate aed" (Pegasus, 284 lk)
Üks tõeliselt põnev ja viimase hetkeni pingeid keriv raamat. Keegi kirjutas, et sellest raamatust tehtud filmi tahaks vaadata ja ma pean nõustuma, ma tahaks ka näha, et kuidas seda lugu annaks filmiks panna ja kas film oleks sama hea kui raamat. Ühesõnaga on see raamat, mis tekitab igasuguseid tundeid, paneb kaasa tundma nö halvale, paneb mõtlema, kes üldse on halb ja kes on hea, kas sisi kui halb teeb midagi head, muutub ta heaks või on ikka halb edasi. Raamat oli ka selles mõttes huvitav, et kui olid kindel, et kõik on teada, siis lõpus oli ikkagi midagi sellist, mis suutis veelkord üllatada ja mille teadasaamine tekitas soovi uuesti raamat läbi lugeda, nüüd selle teadmisega ja otsida tegudest/mõtetest uusi nüansse. Soovitan lugeda, on küll kole ka ja mõte, et keegi nii päriselt teeb, on omajagu hirmus, aga lugeda oli põnev.
67. Dan Brown "Päritolu" (Ersen, 447 lk)
See raamat oleks kohe kindlasti sobinud ka väljakutsesse teemasse, et raamat, mida loed vaid autori nime pärast. Sest nii ju on, Dan Brown on varasemalt väga tugeva märgi maha pannud ning ilmselt olid tänu sellele mu ootused väga kõrged. Pean tunnistama, et natuke pettusin, midagi ju halba ei olnud, aga just see avastus, see suursündmus oli see, no ma ei teagi, aga ma ootasin midagi muud. Minu jaoks kadus müstika, "Da Vinci koodi" puhul jäi müstika alles, aga siin tundusid seletused argised (ma tegelikult muidugi ei mäleta enam "Da Vinci koodi" sisu nii täpselt, aga tunne on see, mis ajusopist tuleb ja ütleb, et see oli müstiline ja pani mõtlema, et äkki tõesti). Kuid siiski, nautisin ma lugemist ja olid siingi oma keerdkäigud, oma ootamatud lahendused, kõik ole kunagi nii nagu algselt paistab. Soovitan lugeda!
68.-69.
Emelie Schepp "Valged jäljed" (Hea Lugu, 378 lk)
Emelie Schepp "Delta-väljakutse" (Hea Lugu, 392 lk)
Selle raamatusarja esimese osa lugesin läbi juba aastal 2016 ja ega päris täpselt neid seiku ei mäletanud, aga järgesid lugedes tasapisi ikka meenus, st et mainiti ka esimeses osas juhtunut. Ütleme nii, et need raamatutes olevad lood on täitsa põnevad, julmad aga põnevad. Eks see, mis järgi lugema kutsub, on aga see eraldi kulgev lugu, mis jätkub raamatust raamatusse. "Õnneks" ei ole siinne lugu nii paeluv ja ei lõppe igas raamatus nii põnevalt, nagu see juhtub Kepleri lugudes ehk et ei ole üldse hullu, kui kahe raamatu vahele paus sisse tuleb, kannatab uut osa oodata küll. Siiski, mulle meeldisid, läbi said kiirelt ja uue osa ostan ka (kui peaks ilmuma).
70. Reeli Reinaus "Pärdik Päär ja hauaröövlid" (Tänapäev, 207 lk)
Seda raamatut lugesin oma 7-aastasele ette unejutuks. See on üks armas raamat poisist, kelle perekonda peetakse veidraks, keda koolis narritakse ja kellel pole ehk seetõttu ka sõpru. Päär on valmis taaskord üheks väga igavaks koolivaheajaks, aga seekord läheb teisiti. Kui ma peaks nüüd ütlema, et kummale see raamat rohkem meeldis, kas mulle või mu lapsele, siis ilmselt jääksin natuke hätta, sest me mõlemad nautisime seda raamatut väga. Mul tekkis vahepeal lausa soov ise raamat läbi ära lugeda, sest päris põnevaks läks (oma raamatud loen ju kiirelt läbi, aga nüüd tuli kannatada ja igal õhtul ainult üks peatükk lugeda), aga ma pidasin vastu. Tegemist on ühe tõeliselt vahva seiklusjutuga, meile väga meeldis ja soovitame kõigile lastele lugemiseks! Selles raamatus on seiklusi, on sõprust, on põnevust, on ka natuke kurjust ja müstikat - lugege!



No comments:

Post a Comment