Wednesday 19 July 2017

Lasteaiakoha paindlikkusest ja lasteaialapse puhkusest

Täna on kõik lasteaednike foorumid täis arutelu selle üle, kas Liisa Pakosta väljaöeldud on ikka õige või vale ja kas see kõik on laste või vanemate või mõlema osapoole huvides.  ( „MIDA ON AGA VAJA TEHA - ootan seda lubadust mõnelt vähemasti riigikogu valimisteks koolieelse lasteasutuse seaduse muudatusena, aga tegelikult saab kohalik omavalitsus ka ise ohjad enda kätte võtta - on PAINDLIKE lasteaiakohtade pakkumine. Vajame lasteaedades uut kvaliteeti, sest tööelu on ju nii palju muutunud. Vajame lasteaiakohti, kus laps saab olla õhtul, kui ema teatris pilli mängib. Vajame lasteaiakohti, kus laps saab olla vajadusel nt 3 päeva järjest, kui ema ja isa on nooremat õde ilmale toomas sünnitusmajas, või kui üksi last kasvatav ema või isa on harvaesineval, ent seda tähtsamal töölähetusel, millest ta muidu peaks loobuma. Vajame laupäeval ja pühapäeval lasteaiakohta vanematele, kellest üks töötab turvamehena ja teine kaubanduskeskuses. Vajame keelekümbluskohti lastele, kes tulevad tagasi koju teisest riigist. Ja nii edasi! Ja me vajame osaajaga kohti. Tundub jube imelik, aga neid senimaani pole. No näiteks et vanema tööga ja lapse loomuga sobituks hästi koht, kus ta käib alati vaid pealelõunati. Ja vanem maksab ka vaid osa rahast.“) 

Teate, mida näen selle asja mõlemat poolt. Ühelt poolt ma olen täiesti nõus, et süsteem võiks olla paindlikum. Ja väide, et ise sa ju sünnitasid lapse, miks sa siis ei mõelnud, kuidas toime tuled, ei pea alati paika. Näiteks üks noor pere, kus isa töötas klassikaliselt 8-17 ja ema käis vahetustega tööl, st kolm pikka päeva tööl ja siis kolm pikka päeva vaba. Ideaalne, sest kui ema oli pikalt tööl, tuli lapsele järgi isa ja kõik toimis. Nüüd aga juhtus see, mis ei pidanud juhtuma  - isa töökoht kadus ja hetkeolukorras oli ainus lahendus minna tööle välismaale. Mis nüüd saab? Isa on kodust eemal, kes tuleb lapsele järgi neil päevadel, kui ema on tööl kella kaheksani õhtul? Jah, nemad leidsin lahenduse, sest neil on samas linnas olemas vanaisa. Aga kas see lahendus on ikka lapsesõbralik? Vanaisa tuleb lapsele järgi ja läheb lapsega oma koju, ema lõpetab töö ja läheb lapsele vanaisa juurde järgi – kas poleks lapsesõbralikum, kui laps saaks selle aja olla lasteaias ja ema tuleks talle sinna järgi? Mina ei tea… Aga mis oleks üldse saanud juhul, kui vanaisa ei oleks võtta olnud?
Samamoodi suved. Kõik vanemad ei puhka suvel ja paraku tuleb lapsed panna valverühmadesse, sest õpetajad peavad ju ka millalgi puhkama. Ütlen ausalt, et lasteaiaõpetaja töö üks boonus on suvel puhkamine ja mina pole valmis sellest loobuma (ja minu jaoks väga suur boonus, sest palk on paraku, jah, pean tõdema, et oma sõbrannadega võrreldes on mul kõige väiksem palk). Aga teate, ega see valverühm ka mingi koll ole, vähemalt meil on asjad nii, et valverühmas on ikka oma maja õpetajad ja seega ei ole tegemist lastele võõraste nägudega. Millest ma aga sellega seoses rääkida tahan, on see puhkamise pahupool. Kas teate, et on olemas ka need lapsed, kes ei saa üldse lasteaiast puhata? Kohe mitte üldse! Vanemate „vabandused“ on erinevad: „Tal on kodus nii igav, ta muudkui käib ja tüütab mind, ise ei oska üldse mängida.“ (2-aastase lapse ema, kes tõsimeeli eeldab, et 2-aastane peaks endale kodus olles ise tegevust leidma ja vanemaid segada ei tohiks); „Aga millal siis mina puhkan?!“ (just nii, lapsevanem tahab ka puhata, seega peab laps ka vanema puhkuse ajal lasteaias käima, sest ega laps ju puhkust vaja).
See on sinu laps! Miks sa ei saa koos lastega puhata? Mina saan ja mitte üks mu kolmest lapsest ei ole käinud lasteaias siis, kui mina puhkan. Jah, mul on kõrval ka imetore mees, kes on vabalt valmis mõnel nädalavahetusel lastega üksi olema, sel ajal kui mina näiteks sõbrannadega spa-s olen. Ja kui me koos kuhugi tahame kohe nii väga ilma lasteta minna, siis on meil olemas ka nii vanaisa ja vanaema. Kõigil ei ole nii. Näiteks nädalavahetusel käisime Ameerika autosid vaatamas ja meiega oli ka üks pere koos väikeste lastega. Kõrvalt vaadates ma küll aru ei saanud, et neil oleks nüüd elamus kordades kehvem olnud või et lapsed oleksid jubedamal kombel igavlenud või seganud kuidagi täiskasvanute olemist (kuigi lapsed muidugi tundusid ka üle keskmise tublid ja viisakad). Aga mul oli siiski siiras rõõm, kui ma märkasin hetke, kui noorte sõbranna koos oma kaasaga saatis noored lapsevanemad õhtust kontserti nautima ja lubasid ise lapsi valvata (miks ma küll ise selle peale ei tulnud?).
Samas aga, teate see aeg läheb nii kiiresti, lapsed on nii vähe aega väiksed, ainult hetk ja nad ongi pesast lennanud. Alles see oli, kui minu esimene laps sündis ja nüüd on ta juba aasta aega elanud ja õppinud välismaal…
Tagasi tulles osaajaga kohtade ja öölasteaedade ja üleüldse paindliku lasteaias käimise juurde. Mina näeks siin lahendusena seda, et lapsevanem annab näiteks õppeaasta alguses kirjaliku avaldusega teada, millistel päevadel ja mis kellaaegadel tema laps kohta kasutab. Alati juhtub eriolukord ja see on ka võimalik näiteks õppeaasta alguses fikseerida, et mul on selline töökoht ja võib juhtuda nii. Ja lapsevanem ka maksab täpselt sellise aja eest nagu ta kohta kasutab. Siis saaks lasteaia juhtkond panna paika õpetajate graafikud, arvestades seejuures laste ja täiskasvanute suhtarvu (sest see on seadusega paika pandud, mitu last võib ühe täiskasvanu kohta olla) ja ka laste arvu rühmas. Kui siit paistab silma lapse liiga suur nädalatundide vajadus, siis oleks ehk juba näiteks lastekaitse või sotsiaalameti rida uurida, miks on see nii, miks peab laps veetma lasteaias nii palju aega? Mõnikord võib see ju olla täiesti põhjendatud, teinekord aga on ehk selle taga lapsevanema teadmatus või (kahjuks) hoolimatus. Iga olukord on erinev ja täpselt nii peaks neid ka võtma.
Siiski on üks asi, mida mina tahaksin väga seadusega paika panna – see on laste puhkus lasteaiast. Igal töötajal on õigus saada 28 päeva põhipuhkust. Miks see õigus ei laiene lastele? Jah, suurem, tõepoolest kohe palju suurem osa lastest saavad selle puhkuse, aga paraku (nagu ma juba eespool mainisin) on ka erandeid. Puhkuse ajakava ehk plaan, millal töötajad puhkavad, tehakse töötajatele teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul. Seega oleks minu ettepanek, et hiljemalt teise kvartali alguses on lapsevanemal kohustus anda teada, millal saab tema laps lasteaiast 28 päeva puhkust. See ei pea olema suvel, sest on ju ka neid vanemaid, kes ei saa suvel puhata. Aga mis minu arust kõige olulisem – sellel ajal ei tohiks vanema käest nõuda lasteaia kohatasu. Jah, ma tean neid argumente, et õpetajatele makstakse palka ja maja hooldatakse aasta ringselt, aga minu arvates ei ole see pädev argument, sest lapsevanem ju sel ajal teenust ei saa, seega ei peaks ta selle aja eest maksma.

Mis on minu jaoks kogu selle loo juures kõige olulisem? Vaatame ümbritsevat ka teiste mätaste otsast, kõik ei ela sama peremudeliga, tööaegadega, kõik lapsedki pole ühesugused – me ei saa anda ümbritsevatele hinnanguid ainult oma mätta otsast! Kõik me oleme erinevad! Ma tean, et igas lasteaia rühmas on mõni pere, kellele tahaks kohe väga-väga lastekaitset koju saata, sest sa näed, et see vaene lapsuke on ilma tulnud vaid selleks, et lasteaednikel ikka tööd oleks (nali läbi pisarate), aga ehk on seal taga vaid teadmatus, äkki nad südames siiski hoolivad – mina ei näe ju teise inimese sisse… 

Minu töö on neid lapsi armastada, aga mitte keegi ei saa armastada last rohkem kui tema enda pere!



Tuesday 18 July 2017

Lastekasvatuse eripära Eestis (läbi minu silmade)


Üks mõned aastad tagasi tehtud kodutöö!

Väga põnev on hakata mõtlema sellele, mis võib mõnelt teiselt maalt pärit inimesele meie kultuuriruumi sattudes eriskummaline tunduda. Raskeks teeb enda võõramaalase rolli asetamise juures see, et pole kogemusi teistes riikidega, see tähendab, et vähemalt oma kogemuse põhjal ma võrrelda ei saa. Aga olen siiski ju lugenud erinevaid artikleid ja mõtteavaldusi, seega tuleb need lihtsalt mälusoppidest üles leida ja püüda ritta sättida.
Siin ongi minu mõtted nendest asjadest, mis võivad nii mõnelegi mujal elavale inimesele kummalised tunduda:

1.                      Sünnitus on pere-üritus. Eestis last sünnitades võib soovi korral kaasa võtta või terve pere. Üldjuhul on küll kaasas vaid mees või hea sõbranna, kuid kuskil pole keelatud ka rohkem inimesi kaasa võtta. Olen lugenud, et on riike, kus kehtib ikka veel meilgi omal ajal olnud kord, et sünnitab ikkagi naine ja ülejäänud näevad last millalgi hiljem.
2.                      Kui nüüd selle väikse ilmakodanikuga koju jõutakse, siis pole mingit kahtlust, et vähemalt ühte päevast uinakut hakkab laps tegema õues. Ja seda olenemata ilmast. On täiesti normaalne, et me paneme oma lapse õue magama ka -15 külmakraadide ja lumetuisuga. 
3.                      Kui peaks juhtuma, et see väike ilmakodanik haigeks jääb, siis esimese asjana otsime me oma kappidest välja viina, hanerasva, põdrakanepi ning muud esiemade-aegsed arstirohud. Kes siis ei teaks, et köha vastu hanerasva, palaviku saame alla viinasokkidega jne. No jah, palju on neid riike, kus seda tõesti ei teata ja meid peetakse oma taimetarkusega vähe kummalisteks. Kuid siin on siiski tunda ka arvamuste lahknemine – on ka meil neid, kes usaldavad vaid arste, kui ka neid, kes järjest enam lähevad tagasi esivanemate tarkuste juurde.
4.                      Jätkuks eelmisele punktile, tundub mulle, et eestlased liiguvad samm-sammult tagasi minevikku. Taas kolivad pered maale, lastele pannakse alla korduvkasutatavad mähkmeid, püreed keedetakse ise valmis… Heaoluriigis vangutab lapsevanem pead ja küsib, et miks te küll nii teete, poest saab ju palju lihtsamalt ja mugavamalt. Saab küll, aga meie vanemad tahavad oma lapsele pakkuda oma arust parimat ja see parim tuleb loodusest ja on isetehtud.
5.                      Liikudes mõtetes ikka veel edasi looduse radadel, siis kui palju on ilmas neid õnnelikke lapsi, kes saavad paljajalu koduaeda astuda, põõsast marja suhu pista või peenralt porgandi välja sikutada. Ja mis eriti linnastunud riikide inimesi üllatab, neid marju ja juurvilju ei peagi kohe hügieeniliselt pesema tormama, vaid neid saabki kohe sealsamas sööma asuda. Meil Eestis on veel alles niipalju puhast loodust, et üllatame teisigi. Kuigi me ise ehk ei mõista alati selle väärtust, näevad seda teised!
6.                      See on küll ilmselt teravate vaidluste koht, kuid mulle endale on jäänud mulje, et meie väiksed lapsed saavad ikkagi päris pikalt kodus oma ema-isaga olla. Vanemapalk kestab lapse 1,5-aastani ja alles siis lähevad meil esimesed lapsed lastehoidu. Samas on mulle kõrva jäänud, et on päris mitmeid riike, kus sa pead juba paari-kuuse lapse kõrvalt ära tööle minema, sest vastasel juhul sa jääd lihtsalt töökohast ilma. Meil hoitakse töökohta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kui see ei ole luksus, siis mis veel on!
7.                      Meie lapsed teevad kodutöid! Selle väite esitan tuginedes oma teismelise juttudele. Nimelt on ta olnud oma esinemiste ajal erinevates riikides erinevate perede juures nö kasulapseks ning just tema on öelnud, et mujal on peredes koduabilised, kes koristavad ja abistavad kodustes toimetustes. Meil aga peavad ka lapsed juba õige väiksest peale kõiges kaasa lööma. Aga samas eks nii mõnegi välismaalase jaoks ole see ehk hoopis eksootikaks, et saab näiteks ise kartulit panna või peete harvendada.
8.                      Nüüd taaskord tuginen oma mälule, mis ütleb, et on riike, kus lapsed käies lastehoius või –aias, võtavad sinna toidu karbiga kaasa. Meie koolieelsetes lasteasutustes saavad lapsed kolm korda päevas korralikult süüa. Edasi läheb veel luksuslikumaks koolis, sest nüüd on söömine lausa tasuta (hea küll jah, vanem peab siiski natuke juurde maksma, kuid need on väiksed summad) ja ikka pakutakse lastele tervislikku ja sooja toitu. Oh, kui Jamie Oliver seda näeks. J
9.                      Juba esimese klassi lapsed käivad iseseisvalt kooli ja koju. See pole mujal üldse mitte nii tavaline, sõidutavad kas vanemad või koolibussid. Meil aga liiklevad paljud lapsed kodu ja kooli vahel iseseisvalt, kas jala või ühistranspordiga ning see on meie kultuuriruumis täiesti tavaline.
10.                  Meie maal jäävad lapsed juba suhteliselt väiksena üksi koju. Paljudes riikides on alaealiste üksi koju jätmine lausa keelatud, aga meil on see normaalne, et koolilapsed veedavad koolist vaba aja kas üksi või sõpradega ringi liikudes. On see hea või halb, kes seda nüüd nii täpselt öelda oskab, ehk mõjub see hästi lapse iseseisvumisele, aga lapsevanemal on hirm lapse pärast kindlasti suurem.
11.                  Lõpetuseks, need võistlusmomendid! Meie lapsed on harjunud võistlema peaaegu, et kõiges. Taaskord, mõnes mõttes ju hea, aga samas ka halb. Tehes trenni, sporti, hakkavad juba lasteaialapsed käima võistlustel, kus selgitatakse üldjuhul ka paremusjärjestus. Mõnel alal on see vajalik, aga võiks ju lastele jääda ka lihtsalt rõõm liikumisest? Ja ärgem unustame eriti Tallinnas aktuaalseid koolikatseid, taaskord võistlemine selle nimel, kes on parem ja kes mitte.

See nimekiri pole kindlasti absoluutne tõde ja pannes selle nimekirja hiljem ka oma blogisse, ootan hea meelega kommentaare, kas asjad on nii või on ehk hoopis teisiti. J

Saturday 8 July 2017

Unistuste seelik

Mõni kord on nii, et mõni asi lihtsalt hakkab kuskil sees painama, nii et tekib uskumatu soov see endale saada. Nii oli ühe seelikuga, millest ma teadsin vaid, et see peab olema rohelistes ja mustades toonides, pikk ja oma olemuselt hmm rikkalik, kuninglik... Poest ma sellist ei leidnud, seega tuli ise tegemine ette võtta.

Õpetuse tegemiseks sain KreekaPähkli lehelt. Natuke tegin teisiti, st õmblused on tavalise õmblusmasinaga ja iga rea lõpus õmblesin ringi kokku. Kokku kulus umbes 200 lappi + allääre pits. Alumise ääre pikkuseks sai 7,5 meetrit.

Ja nüüd võin öelda, et seelik sai täpselt nii uhke nagu ma lootsin!

Ja siin pildid: