Tuesday, 5 December 2017

Lihtne papirullidest jõulupärg.

Kui kuuseoksi käepärast pole, siis saabki niimoodi, et otsid kodus olevad papist rullid välja ja asud tööle.


Vajalikud vahendid:
·         Erinevas suuruses papirullid
·         Liimi (minul niiskuskindel pva-liim).
·         Värve (mina kasutasin aerosool-värve, aga võib ka erinevaid akrüüle jm)
·         Kaunistusi

Töö käik:

1.      Otsi välja papirullid, vajadusel lõika juppideks. Mina jätsin rullid erineva pikkusega, jääb justkui huvitavam; samas võib kõik ka ühepikkusteks lõigata. Aseta lauale väike kausike, mille ümber hakkad pärga laduma.
2.      Liimi rullid omavahel etteseatud moel kokku. Lase kuivada!



3.      Järgmiseks saad asuda värvima. Mina kasutasin rohelist ja kuldset aerosooli, aga vabalt võib värvida ka akrüülvärvidega vms.



4.      Ja viimaks kõige põnevam osa ehk kaunistamine. Kasuta oma fantaasiat, kasuta käbisid, kuulikesi jmt. J

Mõnusat nikerdamist!!!

Friday, 1 December 2017

Jõulususs või jõulusaabas!

Käes on üks minu lemmik ajast aastas ehk kätte on jõudnud jõulu-ootuse aeg. Ma ei saa öelda, et ma ei naudiks ülejäänud aastat, ikka naudin, aga detsembrikuu on minu jaoks imede aeg. Ma armastan meeletult kinke teha ja teisi rõõmustada ja noh, mis seal salata, eks ma ise armastan ka üllatusi saada.

Lasteaias alustasime seda imede aega jõulususside meisterdamisega. See on üks mõnus ja lihtne tegevus, ainult kannatlikkust ja püsivust on vaja. Töö lasteaias on näidanud, et kui midagi on lastele endile põnev ja huvitav, siis on neil ka vajalik püsivus olemas. Nii läks ka seekord!

Alustuseks tegin ma ise mõned ettevalmistused ehk lõikasin plastpudeli kolmeks jupiks: pudeli alumisest osast sai sussi nina, pudeli keskmine osa sai sussi peal kohaks, kuhu päkapikk saab midagi tuua, ning pudeli ülemine osa jäi ootama oma aega. Paberteibiga kinnitasin need kaks vajalikku osa pappi külge.


Edasi oli laste kord. Ajalehest tuli rebida väikesed tükid , seejärel tuli need paberitükid katta ühtlaselt liimiga ning kleepida saapale. Saabas tuli üleni ajalehetükkidega ära katta. Siin vajasid mu lapsed veidi suunamist ja juhendamist, et paber ikka oleks üleni liimine (sest muidu jäävad otsad lahti) ja et terve saabas saaks ühtlaselt kaetud.
Ps. Liimimiseks kasutasin pva ja vee segu (suhtega 1:1).






Nüüd tuli natuke oodata, et liim ilusasti ära kuivaks ning seejärel sai asuda värvimise kallale. Kasutasime akrüülvärve, sest siis saab kindel olla, et pärast suss käsi ei määri. Alati võib muidugi värvida ka guaššidega ja pärast katta värvitud pind näiteks lakiga.





Ja kui nüüd värv sussil ära kuivas, oligi vaja lisada ainult karvane äär ning valmis nad ongi. Täna saavad lapsed sussid/saapad koju viia ning panna kas aknalauale päkapikku ootama või kasutada väikeste mänguasjade hoiukohana või muul looval viisil.





Saturday, 16 September 2017

Teistmoodi vikerkaar

Alustuseks annan teada, et meie rühma nimi on Vikerkaar ja sellest tulenevalt me ka joonistame ja meisterdame vikerkaart ilmselt kordades rohkem, kui mõne teise rühma lapsed. Seekordne vikerkaare tegu toimus alguses ühistööna. Nimelt tulid meie rühma külla ühe teise rühma lapsed (oli selline vahva päev, kui lapsed vahetasid üheks tunniks oma rühmaruumi) ja minul tuli kohe idee lasta neil ühiselt üks suur vikerkaare pilt teha.
Vikerkaar sai värvitud, aga millal vikerkaar tuleb taevasse? Ikka siis kui on vihm ja päike üheskoos, nii et vaja oli ka need pildile saada. Päikese jaoks kasutasime värvi ja jämesoola, pilvede tegemiseks aga värvi ja habemeajamisvahtu. Ütlen päris ausalt, et lastele meeldis!



Tehtud pilt jäi natukeseks veel meie rühma kuivama, aga kui tagasi saabusid meie oma lapsed, siis oli täiesti kindel, et ka nendega tuleb sama töö ette võtta, sest nad lihtsalt teatasid, et nemad tahavad ka!!! Meie lapsed tegid igaüks individuaalse töö.




Soolaga oleme varem ka katsetanud. Meil olid vahepeal rühmas erinevate värvide nädalad ja punasel nädalal tegime taustad tookordsetele kunstitöödele kasutades vesivärve, millele raputasid lapsed peale jämesoola. Sai päris mõnus tekstuur!




Tuesday, 8 August 2017

Sensory bags

Tegelikult pean ma alustama sellest, et ma ei oska neid nn sensoorseid kotte kuidagi mõnusasse eesti keelde tõlkida. Inglise keeles on nad jah sensory bags, aga eesti keeles? Sensoorsed kotid kõlab kuidagi kohmakalt, kas siis tunnetuslikud kotid? Ei teagi. Kutsun neid lihtsalt - täidetavad kotid, mis pakuvad avastamisrõõmu. :)

Aga nüüd teemasse. Nimelt hakkasid mulle erinevad ideed sellistest kottidest silma juba eelmisel õppeaastal. Korra võtsin tühjad kotid ka lasteaeda kaasa, et natukene proovida, aga kahjuks tegudeni ei jõudnudki. Kui aga olin ühele vahvale (eile toimunud) piknikule minemas, siis erinevaid põnevaid arendavaid asju kokku pannes, meenusid mulle ka need kotid.

Millega võiks neid kotte täita? Ja milleks neid kasutada?
Absoluutselt kõigega. Mina tegin neli katset.
1. Esimesse kotti panin lihtsalt kolme erinevat värvi, mida laps saab laiali ajada. Laps saab panna sõrmekesed tööle, luua oma kunstiteose, avastada uusi värvitoone, mis värvide segunemisel tekivad. Lapsevanemale ei teki segadust, sest kott on kindlalt suletud ja kogu värv püsib kotis (mis on abiks olukorras, kus ehk ei saa tavapärast kunstitööd ette võtta). Kui värv juba laiali aetud, saab sinna peale ka pulga või sõrmega joonistada, õppida tähti jne.


2. Teise kotti panin lihtsalt erinevaid pärleid ja sädelusi, lisaks täitsa tavalist vett. Eilsel piknikul andis mulle 3-aastane väike Wille väga selge vihje, et sellises kotis peavad kalad ka olema, nii et lisasin sinna ka fooliumist tehtud väiksed kalakesed. See kott pakub pisikestele näppudele mõnusat tööd, sest kalakesi saab ujutada, pärleid saab ümber paigutada. Sellistesse kottidesse saks edukalt panna näiteks kolme värvi pärleid ja siis paluda lastel need kolme hulka rühmitada - sõrmed teevad tööd ja aju teeb tööd. Mulle tundus, et see on ka selline kott, mis sobiks väga hästi olukorras, kus lapsel oleks vaja rahuneda, mõnus vaikne uudistamine.


3. Kolmas kott on eelmisega sarnane, ainult siia lisasin ka õli ja toiduvärvi. Õli teeb kotis oleva segu selliseks mõnusaks ehk et tunnetuslikult midagi uut ja huvitavat. Tegelikult tasub katsetada erinevate segudega, minul näiteks tekkis idee ka nõudepesuvahendit ja habemeajamisvahtu proovida. Miks mitte panna kotti ka tähti ja paluda lapsel neist, kas mõni etteantud sõna moodustada või siis lasta lapsel endal uurida, milliseid sõna saaks olemasolevatest tähtedest teha.



4. Neljanda koti tegin eesmärgiga harjutada tähtede kirjutamist. Ehk et kotis olev segu peaks olema veidi paksem, et sellesse annaks jooni tõmmata (sõrmega või pulgaga). Minu kotti läks jahu, toiduvärv ja vesi. Segasin need enne kausis kokku, segu sai selline paksema hapukoore sarnane. Toimis. Laps pakkus välja, et selles võiks ka ikka natuke sära olla, siis oleks lõbusam.



Ideid ja mõtteid, mida ja kuidas nende kottidega toimetada on tegelikult väga palju. Soovitan panna google-otsingusse sensory bags ja te leiate väga palju erinevaid võimalusi.

Ps. Tule osale mu fb lehel raamatuloosis: https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=2010855409159740&id=1670351203210164

Friday, 4 August 2017

Mõtted on töö juures.

Millegi pärast kipub nii olema, et kui kätte jõuab augustikuu, on minu mõtted ka otsapidi tööradadele jõudnud. Mõttes liigub, kuidas lasteaia aastateema oma rühma ja lastega kokku sobitada, nende jaoks oluliseks teha, kuidas ta aasta peale laiali laotada, nii et ära ei kaoks spontaansus, laste algatatud ideed, mõtted, kuidas mõnusalt sinna sisse sobitada kõik mina ja keskkonna teemad, keele ja kõne, matemaatika, kunsti eesmärgid, kuidas toetada sotsiaalsete, emotsionaalsete, mängu- ja õpioskuste arendamist. Kuidas need enda rühma teemad otsapidi ka muusikasse ja liikumisse sisse viia. Uh, tegelikult on põnev! See on natuke nagu minu hobi korras tehtav raamatupidamistöö, kus tuleb deebet ja kreedit klappima saada, ainult et juurde tuleb veel lisada mängulisust, avastamisrõõmu ja ohtralt põnevust! Minul on motivatsioon taaskord laes! Ja vaikselt juba otsin, koostan, panen kokku õppevahendeid.

Esimese asjana otsisin välja internetist leitud (täitsa eestikeelsed ja kasutamisvalmis) rahunemiskaardid. Soovime need sellel õppeaastal ära katsetada, sest lapsed on selles vanuses, kus neil kõigil ei ole veel välja kujunenud oskused oma emotsioonide turvaliseks väljendamiseks. Muidugi teeme ka tööd vajalikke oskuste saavutamiseks, aga leitud rahunemiskaardid on huvitav võimalus (ja mis oluline - tegu pole karistusega), kuidas mõtteid ja tähelepanu mujale suunata. Kuidas kasutamine täpselt toimuma hakkab, paneme käiku juba meeskonnaga, et süsteem oleks ühtne ja ei tekitaks lastes segadust.
Kaardid on leitavad siit lehelt: http://www.lizs-early-learning-spot.com/anger-management-23-calming-strategy-cards/


Need kaardid panid mind omakorda mõtlema, et peaks tegema kaardid "Mida teha, kui ma ei oska enam midagi teha?" ehk et mõnikord juhtub nii, et ükski tegevus ei tundu põnev, mäng sõpradega ei laabu, õpetajaga ka ei tahaks mängida... No ja siis olekski sellised erilised mõtted ja ideed, mida saaks kasutada.

Aga edasi selle juurde, mis ma veel olen valmis teinud. Laste üldine tase oli kevadeks jõudnud nii kaugele, et saame hakata tegelema tõsisemalt loendamise harjutamisega. Mõnele oli see küll ka juba kevadel selge nagu seebivesi, aga oli ka neid, kellel oleks vaja veel harjutada. Selle tarbeks leidsin ühe lego-mängu (inglisekeelne asub siin: http://www.mathematicshed.com/lego-maths-shed.html) ja muutsin selle eestikeelseks. Miks just lego? Sest meil on valdavalt poisterühm ja lego on üks lemmik mänguasju. Mängus saab kasutada lego-mehikesi ja lego klotse. Harjutada saab loendamist, võrdlemist, numbrite kujusid, märke + ja -. Lisaks on see nö eelharjutus kõigi muude täringumängude juurde jõudmisel. Vanad head "Tsirkus" ja "Kelgusõit" jms on ju ideaalsed kuueni loendamise harjutamise mängud.


Lõpetuseks sai välja prinditud ja kiletatud veel üks loendamiseks, arvude ja numbrite tundmaõppimiseks leitud mäng. Mängu sain facebook'ist Algklassikute lehelt (vaata siit: https://www.facebook.com/algklassikud/), kus on tegelikult üleüldse igasuguseid põnevaid asju, mida annab ka meie töös kasutada. Seda mängu mängides ei anna esialgu lastele kätte kõiki nelja külge, vaid alustan kahest ja siis saab juba aegamööda ka teised kasutusele võtta.

Selleks korraks kõik!

Ps. Käisin täna ka lasteaias oma rühma ja lapsi piilumas ja rõõm oli tõdeda, et mind pole unustatud.

__________________________

Leia mind ka facebook'is: https://www.facebook.com/seekespolekunagilapsolnud/

Wednesday, 19 July 2017

Lasteaiakoha paindlikkusest ja lasteaialapse puhkusest

Täna on kõik lasteaednike foorumid täis arutelu selle üle, kas Liisa Pakosta väljaöeldud on ikka õige või vale ja kas see kõik on laste või vanemate või mõlema osapoole huvides.  ( „MIDA ON AGA VAJA TEHA - ootan seda lubadust mõnelt vähemasti riigikogu valimisteks koolieelse lasteasutuse seaduse muudatusena, aga tegelikult saab kohalik omavalitsus ka ise ohjad enda kätte võtta - on PAINDLIKE lasteaiakohtade pakkumine. Vajame lasteaedades uut kvaliteeti, sest tööelu on ju nii palju muutunud. Vajame lasteaiakohti, kus laps saab olla õhtul, kui ema teatris pilli mängib. Vajame lasteaiakohti, kus laps saab olla vajadusel nt 3 päeva järjest, kui ema ja isa on nooremat õde ilmale toomas sünnitusmajas, või kui üksi last kasvatav ema või isa on harvaesineval, ent seda tähtsamal töölähetusel, millest ta muidu peaks loobuma. Vajame laupäeval ja pühapäeval lasteaiakohta vanematele, kellest üks töötab turvamehena ja teine kaubanduskeskuses. Vajame keelekümbluskohti lastele, kes tulevad tagasi koju teisest riigist. Ja nii edasi! Ja me vajame osaajaga kohti. Tundub jube imelik, aga neid senimaani pole. No näiteks et vanema tööga ja lapse loomuga sobituks hästi koht, kus ta käib alati vaid pealelõunati. Ja vanem maksab ka vaid osa rahast.“) 

Teate, mida näen selle asja mõlemat poolt. Ühelt poolt ma olen täiesti nõus, et süsteem võiks olla paindlikum. Ja väide, et ise sa ju sünnitasid lapse, miks sa siis ei mõelnud, kuidas toime tuled, ei pea alati paika. Näiteks üks noor pere, kus isa töötas klassikaliselt 8-17 ja ema käis vahetustega tööl, st kolm pikka päeva tööl ja siis kolm pikka päeva vaba. Ideaalne, sest kui ema oli pikalt tööl, tuli lapsele järgi isa ja kõik toimis. Nüüd aga juhtus see, mis ei pidanud juhtuma  - isa töökoht kadus ja hetkeolukorras oli ainus lahendus minna tööle välismaale. Mis nüüd saab? Isa on kodust eemal, kes tuleb lapsele järgi neil päevadel, kui ema on tööl kella kaheksani õhtul? Jah, nemad leidsin lahenduse, sest neil on samas linnas olemas vanaisa. Aga kas see lahendus on ikka lapsesõbralik? Vanaisa tuleb lapsele järgi ja läheb lapsega oma koju, ema lõpetab töö ja läheb lapsele vanaisa juurde järgi – kas poleks lapsesõbralikum, kui laps saaks selle aja olla lasteaias ja ema tuleks talle sinna järgi? Mina ei tea… Aga mis oleks üldse saanud juhul, kui vanaisa ei oleks võtta olnud?
Samamoodi suved. Kõik vanemad ei puhka suvel ja paraku tuleb lapsed panna valverühmadesse, sest õpetajad peavad ju ka millalgi puhkama. Ütlen ausalt, et lasteaiaõpetaja töö üks boonus on suvel puhkamine ja mina pole valmis sellest loobuma (ja minu jaoks väga suur boonus, sest palk on paraku, jah, pean tõdema, et oma sõbrannadega võrreldes on mul kõige väiksem palk). Aga teate, ega see valverühm ka mingi koll ole, vähemalt meil on asjad nii, et valverühmas on ikka oma maja õpetajad ja seega ei ole tegemist lastele võõraste nägudega. Millest ma aga sellega seoses rääkida tahan, on see puhkamise pahupool. Kas teate, et on olemas ka need lapsed, kes ei saa üldse lasteaiast puhata? Kohe mitte üldse! Vanemate „vabandused“ on erinevad: „Tal on kodus nii igav, ta muudkui käib ja tüütab mind, ise ei oska üldse mängida.“ (2-aastase lapse ema, kes tõsimeeli eeldab, et 2-aastane peaks endale kodus olles ise tegevust leidma ja vanemaid segada ei tohiks); „Aga millal siis mina puhkan?!“ (just nii, lapsevanem tahab ka puhata, seega peab laps ka vanema puhkuse ajal lasteaias käima, sest ega laps ju puhkust vaja).
See on sinu laps! Miks sa ei saa koos lastega puhata? Mina saan ja mitte üks mu kolmest lapsest ei ole käinud lasteaias siis, kui mina puhkan. Jah, mul on kõrval ka imetore mees, kes on vabalt valmis mõnel nädalavahetusel lastega üksi olema, sel ajal kui mina näiteks sõbrannadega spa-s olen. Ja kui me koos kuhugi tahame kohe nii väga ilma lasteta minna, siis on meil olemas ka nii vanaisa ja vanaema. Kõigil ei ole nii. Näiteks nädalavahetusel käisime Ameerika autosid vaatamas ja meiega oli ka üks pere koos väikeste lastega. Kõrvalt vaadates ma küll aru ei saanud, et neil oleks nüüd elamus kordades kehvem olnud või et lapsed oleksid jubedamal kombel igavlenud või seganud kuidagi täiskasvanute olemist (kuigi lapsed muidugi tundusid ka üle keskmise tublid ja viisakad). Aga mul oli siiski siiras rõõm, kui ma märkasin hetke, kui noorte sõbranna koos oma kaasaga saatis noored lapsevanemad õhtust kontserti nautima ja lubasid ise lapsi valvata (miks ma küll ise selle peale ei tulnud?).
Samas aga, teate see aeg läheb nii kiiresti, lapsed on nii vähe aega väiksed, ainult hetk ja nad ongi pesast lennanud. Alles see oli, kui minu esimene laps sündis ja nüüd on ta juba aasta aega elanud ja õppinud välismaal…
Tagasi tulles osaajaga kohtade ja öölasteaedade ja üleüldse paindliku lasteaias käimise juurde. Mina näeks siin lahendusena seda, et lapsevanem annab näiteks õppeaasta alguses kirjaliku avaldusega teada, millistel päevadel ja mis kellaaegadel tema laps kohta kasutab. Alati juhtub eriolukord ja see on ka võimalik näiteks õppeaasta alguses fikseerida, et mul on selline töökoht ja võib juhtuda nii. Ja lapsevanem ka maksab täpselt sellise aja eest nagu ta kohta kasutab. Siis saaks lasteaia juhtkond panna paika õpetajate graafikud, arvestades seejuures laste ja täiskasvanute suhtarvu (sest see on seadusega paika pandud, mitu last võib ühe täiskasvanu kohta olla) ja ka laste arvu rühmas. Kui siit paistab silma lapse liiga suur nädalatundide vajadus, siis oleks ehk juba näiteks lastekaitse või sotsiaalameti rida uurida, miks on see nii, miks peab laps veetma lasteaias nii palju aega? Mõnikord võib see ju olla täiesti põhjendatud, teinekord aga on ehk selle taga lapsevanema teadmatus või (kahjuks) hoolimatus. Iga olukord on erinev ja täpselt nii peaks neid ka võtma.
Siiski on üks asi, mida mina tahaksin väga seadusega paika panna – see on laste puhkus lasteaiast. Igal töötajal on õigus saada 28 päeva põhipuhkust. Miks see õigus ei laiene lastele? Jah, suurem, tõepoolest kohe palju suurem osa lastest saavad selle puhkuse, aga paraku (nagu ma juba eespool mainisin) on ka erandeid. Puhkuse ajakava ehk plaan, millal töötajad puhkavad, tehakse töötajatele teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul. Seega oleks minu ettepanek, et hiljemalt teise kvartali alguses on lapsevanemal kohustus anda teada, millal saab tema laps lasteaiast 28 päeva puhkust. See ei pea olema suvel, sest on ju ka neid vanemaid, kes ei saa suvel puhata. Aga mis minu arust kõige olulisem – sellel ajal ei tohiks vanema käest nõuda lasteaia kohatasu. Jah, ma tean neid argumente, et õpetajatele makstakse palka ja maja hooldatakse aasta ringselt, aga minu arvates ei ole see pädev argument, sest lapsevanem ju sel ajal teenust ei saa, seega ei peaks ta selle aja eest maksma.

Mis on minu jaoks kogu selle loo juures kõige olulisem? Vaatame ümbritsevat ka teiste mätaste otsast, kõik ei ela sama peremudeliga, tööaegadega, kõik lapsedki pole ühesugused – me ei saa anda ümbritsevatele hinnanguid ainult oma mätta otsast! Kõik me oleme erinevad! Ma tean, et igas lasteaia rühmas on mõni pere, kellele tahaks kohe väga-väga lastekaitset koju saata, sest sa näed, et see vaene lapsuke on ilma tulnud vaid selleks, et lasteaednikel ikka tööd oleks (nali läbi pisarate), aga ehk on seal taga vaid teadmatus, äkki nad südames siiski hoolivad – mina ei näe ju teise inimese sisse… 

Minu töö on neid lapsi armastada, aga mitte keegi ei saa armastada last rohkem kui tema enda pere!



Tuesday, 18 July 2017

Lastekasvatuse eripära Eestis (läbi minu silmade)


Üks mõned aastad tagasi tehtud kodutöö!

Väga põnev on hakata mõtlema sellele, mis võib mõnelt teiselt maalt pärit inimesele meie kultuuriruumi sattudes eriskummaline tunduda. Raskeks teeb enda võõramaalase rolli asetamise juures see, et pole kogemusi teistes riikidega, see tähendab, et vähemalt oma kogemuse põhjal ma võrrelda ei saa. Aga olen siiski ju lugenud erinevaid artikleid ja mõtteavaldusi, seega tuleb need lihtsalt mälusoppidest üles leida ja püüda ritta sättida.
Siin ongi minu mõtted nendest asjadest, mis võivad nii mõnelegi mujal elavale inimesele kummalised tunduda:

1.                      Sünnitus on pere-üritus. Eestis last sünnitades võib soovi korral kaasa võtta või terve pere. Üldjuhul on küll kaasas vaid mees või hea sõbranna, kuid kuskil pole keelatud ka rohkem inimesi kaasa võtta. Olen lugenud, et on riike, kus kehtib ikka veel meilgi omal ajal olnud kord, et sünnitab ikkagi naine ja ülejäänud näevad last millalgi hiljem.
2.                      Kui nüüd selle väikse ilmakodanikuga koju jõutakse, siis pole mingit kahtlust, et vähemalt ühte päevast uinakut hakkab laps tegema õues. Ja seda olenemata ilmast. On täiesti normaalne, et me paneme oma lapse õue magama ka -15 külmakraadide ja lumetuisuga. 
3.                      Kui peaks juhtuma, et see väike ilmakodanik haigeks jääb, siis esimese asjana otsime me oma kappidest välja viina, hanerasva, põdrakanepi ning muud esiemade-aegsed arstirohud. Kes siis ei teaks, et köha vastu hanerasva, palaviku saame alla viinasokkidega jne. No jah, palju on neid riike, kus seda tõesti ei teata ja meid peetakse oma taimetarkusega vähe kummalisteks. Kuid siin on siiski tunda ka arvamuste lahknemine – on ka meil neid, kes usaldavad vaid arste, kui ka neid, kes järjest enam lähevad tagasi esivanemate tarkuste juurde.
4.                      Jätkuks eelmisele punktile, tundub mulle, et eestlased liiguvad samm-sammult tagasi minevikku. Taas kolivad pered maale, lastele pannakse alla korduvkasutatavad mähkmeid, püreed keedetakse ise valmis… Heaoluriigis vangutab lapsevanem pead ja küsib, et miks te küll nii teete, poest saab ju palju lihtsamalt ja mugavamalt. Saab küll, aga meie vanemad tahavad oma lapsele pakkuda oma arust parimat ja see parim tuleb loodusest ja on isetehtud.
5.                      Liikudes mõtetes ikka veel edasi looduse radadel, siis kui palju on ilmas neid õnnelikke lapsi, kes saavad paljajalu koduaeda astuda, põõsast marja suhu pista või peenralt porgandi välja sikutada. Ja mis eriti linnastunud riikide inimesi üllatab, neid marju ja juurvilju ei peagi kohe hügieeniliselt pesema tormama, vaid neid saabki kohe sealsamas sööma asuda. Meil Eestis on veel alles niipalju puhast loodust, et üllatame teisigi. Kuigi me ise ehk ei mõista alati selle väärtust, näevad seda teised!
6.                      See on küll ilmselt teravate vaidluste koht, kuid mulle endale on jäänud mulje, et meie väiksed lapsed saavad ikkagi päris pikalt kodus oma ema-isaga olla. Vanemapalk kestab lapse 1,5-aastani ja alles siis lähevad meil esimesed lapsed lastehoidu. Samas on mulle kõrva jäänud, et on päris mitmeid riike, kus sa pead juba paari-kuuse lapse kõrvalt ära tööle minema, sest vastasel juhul sa jääd lihtsalt töökohast ilma. Meil hoitakse töökohta kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kui see ei ole luksus, siis mis veel on!
7.                      Meie lapsed teevad kodutöid! Selle väite esitan tuginedes oma teismelise juttudele. Nimelt on ta olnud oma esinemiste ajal erinevates riikides erinevate perede juures nö kasulapseks ning just tema on öelnud, et mujal on peredes koduabilised, kes koristavad ja abistavad kodustes toimetustes. Meil aga peavad ka lapsed juba õige väiksest peale kõiges kaasa lööma. Aga samas eks nii mõnegi välismaalase jaoks ole see ehk hoopis eksootikaks, et saab näiteks ise kartulit panna või peete harvendada.
8.                      Nüüd taaskord tuginen oma mälule, mis ütleb, et on riike, kus lapsed käies lastehoius või –aias, võtavad sinna toidu karbiga kaasa. Meie koolieelsetes lasteasutustes saavad lapsed kolm korda päevas korralikult süüa. Edasi läheb veel luksuslikumaks koolis, sest nüüd on söömine lausa tasuta (hea küll jah, vanem peab siiski natuke juurde maksma, kuid need on väiksed summad) ja ikka pakutakse lastele tervislikku ja sooja toitu. Oh, kui Jamie Oliver seda näeks. J
9.                      Juba esimese klassi lapsed käivad iseseisvalt kooli ja koju. See pole mujal üldse mitte nii tavaline, sõidutavad kas vanemad või koolibussid. Meil aga liiklevad paljud lapsed kodu ja kooli vahel iseseisvalt, kas jala või ühistranspordiga ning see on meie kultuuriruumis täiesti tavaline.
10.                  Meie maal jäävad lapsed juba suhteliselt väiksena üksi koju. Paljudes riikides on alaealiste üksi koju jätmine lausa keelatud, aga meil on see normaalne, et koolilapsed veedavad koolist vaba aja kas üksi või sõpradega ringi liikudes. On see hea või halb, kes seda nüüd nii täpselt öelda oskab, ehk mõjub see hästi lapse iseseisvumisele, aga lapsevanemal on hirm lapse pärast kindlasti suurem.
11.                  Lõpetuseks, need võistlusmomendid! Meie lapsed on harjunud võistlema peaaegu, et kõiges. Taaskord, mõnes mõttes ju hea, aga samas ka halb. Tehes trenni, sporti, hakkavad juba lasteaialapsed käima võistlustel, kus selgitatakse üldjuhul ka paremusjärjestus. Mõnel alal on see vajalik, aga võiks ju lastele jääda ka lihtsalt rõõm liikumisest? Ja ärgem unustame eriti Tallinnas aktuaalseid koolikatseid, taaskord võistlemine selle nimel, kes on parem ja kes mitte.

See nimekiri pole kindlasti absoluutne tõde ja pannes selle nimekirja hiljem ka oma blogisse, ootan hea meelega kommentaare, kas asjad on nii või on ehk hoopis teisiti. J

Saturday, 8 July 2017

Unistuste seelik

Mõni kord on nii, et mõni asi lihtsalt hakkab kuskil sees painama, nii et tekib uskumatu soov see endale saada. Nii oli ühe seelikuga, millest ma teadsin vaid, et see peab olema rohelistes ja mustades toonides, pikk ja oma olemuselt hmm rikkalik, kuninglik... Poest ma sellist ei leidnud, seega tuli ise tegemine ette võtta.

Õpetuse tegemiseks sain KreekaPähkli lehelt. Natuke tegin teisiti, st õmblused on tavalise õmblusmasinaga ja iga rea lõpus õmblesin ringi kokku. Kokku kulus umbes 200 lappi + allääre pits. Alumise ääre pikkuseks sai 7,5 meetrit.

Ja nüüd võin öelda, et seelik sai täpselt nii uhke nagu ma lootsin!

Ja siin pildid:





Friday, 9 June 2017

101 asja, mis teevad mind õnnelikuks!

Kindlasti on neid asju veel, aga hetkel meenusid esimesena need 101 asja :) Kirja on pandud suvalises järjekorras.

1. Laste naeratus
2. Kingitud lilled
3. Sügisesed värvilised lehed
4. Esimene lumi
5. Kui ma saan kellelegi midagi kinkida
6. Kohaliku toidupoe kassapidaja naeratus/ hea tuju
7. Päike!!!
8. Kingitus, mida ma pole oodanud
9. Sõbrannad
10. Oma mehe tehtud kompliment
11. Võõra mehe tagamõtteta tehtud kompliment
12. Kui mõni minu rühma laps mind kallistab
13. Seenelkäik
14. Kukeseenekaste värske kartuli ja kurgi-tomatisalatiga
15. Uus raamat
16. Kui ma tean/oskan kirjutada mõnda sõna, mida Eveliis ei tea (nt karmiinpunane) :P
17. Hea film, mida vaadates saab pisara poetada
18. Jõulud
19. Kui jõuluvana pole mind unustanud
20. Piparmünditee
21. Korras toad
22. Hommikusöök voodis
23. Piparkoogilõhn
24. Küünlavalgus
25. Kaminas või pliidi all praksuv elus tuli
26. Mulle saabunud jõulukaardid (need päris)
27. Vann koos ohtra vahuga
28. Šokolaad!!!
29. Kui mu lapsed on õnnelikud
30. Külm vein
31. Ehitud kuusepuu
32. Lumememme ehitamine
33. Soojad suveõhtud
34. Magamine mehe kaisus
35. Pidulik õhtusöök
36. Tõeliselt hea toit
37. Metsatölli kontserdil täiega rokkimine
38. Ansambel Dagö laul "Muusik"
39. Hea muusika parajalt kõvasti
40. Õppimine, uued teadmised
41. Kui lapsed on terved
42. Talvised lumised puud
43. Aplaus teatrietenduse lõpus, mis kordub ja kordub
44. Teater
45. Telkimine
46. Isetegemine
47. Minu perekond
48. Laste edusammud
49. Hommikune kohv
50. Kohupiimatort!!!
51. Kuivanud heina lõhn
52. Värske asfaldi lõhn
53. Jalutuskäik mere ääres (ikka suure tuulega)
54. Õhtusöök üheksale
55. Raadio Elmar :P
56. Andrus Veerpalu autogramm
57. Jalgrattasõit
58. Suusatamine
59. Oma aia lilled
60. Minu sünnipäev
61.Tolerantsed inimesed
62. Tee oma aia ürtidest
63. Raamatupoe kinkekaart
64. Armastus
65. Tantsimine külasimmanitel
66. Uute riiete ostmine :D
67. Esimesed maasikad
68. Pannkoogid maasika-toormoosiga
69. Suur, paks, tihe lumesadu
70. Päkapikud
71. Varahommikud linnulauluga
72. Päikesetervitus
73.SK Finessi daamid ja treener Eva Maria
74. Lume sulamine koos kevadise päikesega
75. Reisimine
76. Hea kontserdielamus
77. Kuigatsi
78. Võlgade ja laenudeta elamine
79. Töö lasteaias
80. Kiitus!
81. Kui käsitöö, mis kipub untsu minema, siiski õnnestub
82. Kevadlilled – sinililled, lumikellukesed, tulbid, nartsissid, krookused jne
83. Kui kõik lapsed magavad
84. Ülikooli lõpetamine (veel ja veel ja veel…)
85. Murelid
86.Tartu Maratoni ürituste läbimine
87. Pikad punased juuksed
88. Pikad seelikud
89. Paki saamine
90. Porilombid suvel
91. Toredad naabrid
92. Armastusluule
93. Küpsetamine (magusate asjade)
94. Kui pärmitainas õnnestub
95. Õnnelike lõppudega filmid ja raamatud
96. Paljajalu koduaias kõndimine
97. Kui mu vana hea veneaegne vahvlimasin saaks kuidagi korda
98. Ahiküte
99. Tööalane tunnustus
100. Õhk peale vihma
101. Elu!!!

Friday, 2 June 2017

On katsete aeg!

Ametlik õppetöö lasteaias on lõppenud, käes on kordamiste ja veel rohkemate mängude aeg. Päris niisama aga ka olla ei taha, seega sai välja otsitud kaks head ja klassikalist katset, mida lastega proovida. Olin neid siiani edasi lükanud pisukese eelarvamuse tõttu, mis on seotud sellega, et mulle ei meeldi teha asju, mida kõik teevad. No ja see lillede värvimise katse on selline, mida viimasel ajal näen kohe igal pool. Siiski - võtsin lasteaias ette ja tegin ära!

Lillede värvimine
Mina valisin valgeteks lilledeks roosid, mille panime kollase, sinise ja punase värvivee sisse vaasi. Tegelikult saime siinkohal ka natuke värvi nö kangusest rääkida, sest kollane toiduvärv andis väga ilusa oranži värvi, aga lill oli lõpuks ikka kollane. Arutelu tekkis ka selle üle, et miks õielehtedele tekkisid mustrid, mitte nad ei värvunud ühtlaselt? Lõpp-tulemusena katse õnnestus ja minu 4-aastastele pakkus huvi ka.

Lilled sama päeva lõuna ajal.

Lilled järgmisel päeval.


Vedelike kaal

Valasime ühte läbipaistvasse purki erinevaid aineid. Alguses juhtus nii, et sinine vesi ja roheline siirup siiski segunesid omavahel (see on see, kui korralikult enne proovi ei tee, aga samas tõstis see ka lastes põnevust). Edasi lisasime tumepunase siirupi, see vajus ilusasti põhja ning siis kõige peale jäi hõljuma toiduõli. Lastes tekitas see osa elevust küll ja nad olid päris üllatunud, et tekkisid värvikihid. Kõige rohkem elevust aga tekitas see, kui me nüüd segule lisasime kihiseva tabletti, siis hakkas kõik vahutama ja mullitama. Selle teema juures 4-aastastel lastel miks-küsimusi veel ei tekkinud, aga elevust ja rõõmu oli piisavalt.




Thursday, 25 May 2017

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Hiiumaa?"

Viiendat korda käisin Roheliste Rattaretkel, mis seekord toimus Hiiumaal. Minu muljed leitavad sellel korral video-kujul.


Monday, 1 May 2017

Kuidas teha lapsele isiklik kriiditahvel?

Tegelikult lubasin ma õpetuse kirja panna juba päris tükk aega tagasi, siis kui ma selle kriiditahvli oma lapsele valmis sain. Aga läks nii nagu ikka, koguaeg oli midagi muud teha ja ei jõudnud kuidagi. No kui ausalt üles tunnistada, siis ega selles mitte midagi rasket ka ei ole ja iga üks peaks kiirelt ja mõnusalt tehtud saama.

Mida vaja on?
* kriiditahvli kilet (mina ostsin nt Koduekstrast sellise)
* tükk vineeri (aga sobib ka tugevam papp)
* akrüülvärve (aga miks mitte ka guašše ja lakki)

Kuidas teha?
Et tahvel oleks ilusam, siis võta vineer ja kata see värviga. Nagu öeldud sobib ka tugevam papp, mulle endale tundub lihtsalt vineer tugevam ja (vee)kindlam. Värvi valikul on oluline, et see veega maha ei tuleks, sest tahvlit peab ju kriidist ka puhastama. Sellepärast soovitan veekindlaid akrüülvärve, aga asja ajavad ära ka muud värvid, need tuleb lihtsalt pärast veekindla lakiga üle katta.
Nüüd kui värv kuivanud, lõika paras tükk tahvlikilet ja kleebi alusele. Valmis ta ongi, mitte midagi keerulist ega ülejõu käivat!!!




Sellele tahvlile saab joonistada, mustreid teha, kirjutada jne jne... Puhastamiseks kasutame meie niisket lappi.

Üks pilt ka meie rühmast, kus käib hoogne mustrite harjutamine:




Wednesday, 19 April 2017

Kas lasteaias kasvatatakse väikseid sõnakuulelikke sõdureid? vol 1 (õpikäsitlus)

"Hea et ma temalt veel arvamust Brexiti kohta ei küsi (samas kui ta peaks Eesti lasteaeda minema, siis ta ilmselt aasta pärast oskab selle kohta mitte enam vaid sõna võtta, vaid ka selle plusse ja miinuseid analüüsida)." Nii kirjutas Eveliis oma blogis ja kuigi ma tean, et see on tema stiil asju võimendada ja liialdada, läks see mulle siiski hinge... 
Lisaks muidugi Eveliisi see arvamusavaldus: norra-vs-eesti-lasteaed-ma-ei-taha-et-mu-lapsest-vaike-sonakuulelik-sodur-kasvatatakse

Tunnen, et mul ei jää muud üle, kui talle natuke selgitada, kuidas toimub õppetöö Eesti lasteaias. Ütlen kohe alguses ära, et ma ei saa rääkida kõigi õpetajate ja kõigi lasteaedade nimel. Näiteid saan tuua vaid iseenda kohta, seega ei ole see kirjatükk kindlasti üldistatav kõigile Eesti lasteaedadele. Ka mina olen oma töös kokku puutunud inimestega, kes minu arvates ei tohiks mitte mingil juhul lastega töötada, aga sellised inimesed pole kindlasti enamuses (ma vähemalt loodan nii).

Kõigepealt algusest ehk et õppetööd lasteaias reguleerib Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. Sealt tasub kindlasti huviga lugeda läbi peatükk "Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted." Toon välja sealt ainult ühe lause, mis ütleb: "Laps õpib matkimise, vaatlemise, uurimise, katsetamise, suhtlemise, mängu, harjutamise jms kaudu." See näitab vähemalt minu jaoks küll väga selgelt ära, et õppetöö toimub läbi aktiivse tegutsemise. Lasteaias on põhitegevuseks mäng, kogu õppimine toimub mänguliselt. See tähendab, et kui mul on paika pandud mõni eesmärk, mille laps peaks etteantud ajavahemikul omandama, siis ei ole nii, et ma panen lapsed ritta ja me hakkame seda kooli mõistes õppima. Me mängime seda!
Näiteks oli mu sõimerühmas ohtralt poisse ja ühel kuul tegelesime me muuhulgas liiklusega, sest poisid olid huvitatud autodega sõitmisest (ehk lähtun oma lastest, kui neid huvitavad autod, siis ehitan tegevused üles just sellele). Me kleepisime põrandale tapeedirulliribad, mina joonistasin teed, lapsed värvisid neid; me tegime põrandale ka parkla ja poed jne. Seejärel sõitsime seal autodega ja kõndisime lego-mehikestega. See on ju mäng või vaidlete vastu? Aga samal ajal olid minul oma kuuplaanis kirjas järgmised eesmärgid ja kõik need eesmärgid saavad läbi selle mängu täidetud:
  •        Teab mõisteid sõidutee ja kõnnitee
  •        Teab valgusfoori ja tulede tähendust (punane, kollane, roheline).
  •        Kommenteerib enda ja/või kaaslase tegevust 1-2 lausungiga.
  •        Loendab asju kolme piires ning vastab küsimusele mitu on?.
  •        Tekitab iseseisvalt jämedate joonistusmaterjalidega (rasvakriitide, pehmete pliiatsitega jne) erinevaid jälgi püsides paberi piirides.
  •     Mängib mõnda aega koos teistega ja järgib lihtsamaid reegleid.
Ja mitte ainult. Nimelt lisandub siia juurde nüüd veel laste individuaalsusega arvestamine ja lastest lähtumine. Nagu juba eelnevalt mainisin, sai selline tegevus valitud seetõttu, et meil oli rühmas palju poisse ja suur huvi autode vastu. Aga siiski oli ka kolm tüdrukut. Mis nendest sai? Nemad sõitsid ka autodega, aga just nemad olid need, kelle algatusel sai alguse poodide ehitamine, nad lõikasid reklaamidest välja söögiaineid ja kleepisid neid poodidesse. Ja mitte ainult tüdrukud, nendega liitusid ka poisid ja jälle tegelikult ju mitu eesmärki tegevusel juures (toiduained, lõikamine, liimimine, koostöö jm).


     Mis ma tahan näidata on see, et hoolimata keerukatest eesmärkidest, omandatakse kõik need asjad mängides. Kusjuures, kui minult tuleksid lapsed nt Brexiti kohta küsima, siis mina tunnen endal kohustust ka seda seletada, sest ma pean väga oluliseks just laste enda huvi. Ma leian, et lastele tuleb õpetada seda, millest nad on huvitatud, aga sellepärast olengi ma omandanud kõrghariduse, et ma oskaksin kõike õpetada mänguliselt ja lastest lähtudes. Küll ma siis Brexiti kohta ka mõne mängu välja mõtleksin ja sellega seoses saaksime kohe õppida Euroopa riike, demokraatia tähendust, hääletamist jpm huvitavat.

     Tahan natuke veel kirjutada sellest, mis mulle kõige rohkem Eesti lasteaedade juures meeldib. Või tegelikult pean ma ju taaskord ütlema, et mis mulle kõige rohkem minu rühma õppekorralduse juures meeldib. Mulle meeldib see, et me lähtume lastest ja nende huvist (mida otseloomulikult tulebki teha). Ehk et kui nad juba oskavad rääkida, siis me küsimegi nende endi käest, et mida nad tahavad teada? Nemad ütlevad meile selle teema, mida me uurima hakkame ja siis on jälle meie kui õpetajate oskus õpetada selle teema sees ka kõiki muid selle kuu eesmärkideks pandud asju. Veelkord - sellepärast olen ma tänulik Tartu Ülikoolile, et nad õpetasid mulle kõike seda, et kuidas ühes suvalises teemas osata käsitleda kõikide valdkondade eesmärke. Ah jaa ja kui lapsed veel ei oska rääkida ja oma mõtteid välja tuua, siis me jälgime neid ja püüame leida selle osa, mis neid kõige rohkem huvitab. (Ps. Kas teie tahaksite õppida midagi, mis teid ei huvita? Matemaatika? TÜ õppejõud Anu Palu tegi meile kunagi puust ja punaseks, kuidas tekitada lastes huvi matemaatika vastu. Oli ju tüütu pidevalt mingite põldude pindalasid jms arvutada. Aga Anu Palu andis hoopis ülesandeks leida katuse pindala ja siis palju on materjali vaja osta jms. Ehk et ta tegi ülesande eluliseks ja põnevaks.
      Näiteks meie imearmas eelmisel kevadel lõpetanud rühm, nendel tekkis ilmselt ühe väikse sõbra eestvedamisel meeletu kotkaste huvi. No mis siis ikka, uurisimegi kuu aega kotkaid, aga samal ajal omandasime ka lugemise eeloskusi, kirjutamise eeloskusi ja kõike muud. Ah jaa ja mis eriti oluline, ei tasu õpetada asju, mida lapsed juba teavad, vaid ikka seda, mida nad veel ei tea ja teada tahaksid (ja seda on väga lihtne välja selgita, kui lastega rääkida). Ütlen ausalt, et lastel olid selle kuu möödudes keskmisest suuremad teadmised kotkaste elust, aga mis on selles halba, kui neid see huvitab?

     Ma pean rääkima ka õuesolemisest, mis on Eveliisi üks põhimuredest (magamise kõrval, aga see magamine on juba uus teema, millest ma eelistan eraldi kirjutada). Meie oleme õues iga ilmaga ja kaks korda päevas, võimalusel püüame ka osa õppetegevustest läbi viia õues (kunstitöid on eriti lihtne õues teha, aga ka muid asju). Ah jaa, liikumistegevused toimuvad tänu meie imelisele võimlemisõpetajale kõik väljas (ka talvel). Mitu inimest tõid Eveliisi fb-i lehel välja, et just vanemad on need, kes ei soovi õues olemist ja ma pean paraku tunnistama, et nii see kohati ka on... Ma ei tea, kas vanemad on ära unustanud, et kõige vahvamad olidki ju õuemängud: lumega, liivaga, veega. Pealegi on õues lastel vabadust palju rohkem, nad saavad joosta, kisada, ennast välja elada. 
      Ma tegelikult tean küll, et palju rühmad ei lähe õhtul välja (vaadates oma lasteaia hoovile, kus tihti olime õues meie oma sõimekatega ja veel mõned rühmad, kuigi lasteaias on kokku 13 rühma). Ma ei heida seda neile õpetajatele ette, vaid loodan, et neil on selle jaoks olemas mõistlik põhjendus. Vanemad võiks ehk küsida, et miks teie õues ei ole? Lastevanematel, kellele meeldib, et nende lapsed on palju õues, tasub kindlasti õpetajaid julgustada ja lapsele järele minnes öeldagi, et oi kui vahva, te olete juba õues, see on nii tore! Äkki see aitab ja õpetajad hakkavad rohkem õues käima? 


    Kokkuvõttes (Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse raamatu "Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus" sõnadega): Laps on õppe- ja kasvatustöös aktiivne osaleja, õpetaja aga lapse arengut toetava keskkkonna looja. Õpetaja pakub lapsele võimalust sobilikus ja arendavas keskkonnas tegutseda ning tegutsemise ja mängu kaudu õppida. Laps õpib selles vanuses eelkõige meeleliste ja praktilisete kogemuste ning mängu abil. Mängu kaudu õppimine tähendab nii õppemängude kasutamist kui ka säärase õppekeskkonna loomist, mis pakub lastele võimalusi vabamängu kaudu õppida.

    Ja minu sõnadega: Kui sa kahtled oma laste õpetajates, siis mine ja uuri, küsi, tunne huvi, leia aega veeta päev lasteaias, ma tõesti loodan, et need vähesed "kollid", kes veel lasteaedades tööl on, selle peale ehk ehmuvad ja hakkavad ka oma hinnanguid muutma! Aga eelkõige ma loodan, et selgub, et õpetaja pole koll ja lasteaias on tore!


    Ps. Magamisest ja rutiinist ehk päevakavast tulevad postitused vol 2 ja vol 3, sest need on nii suured teemad, et vajavad eraldi käsitlemist.

Thursday, 13 April 2017

Laste kohanemine lasteaiaga

Käesoleva aasta (ehk 2015) kevadel kaitsesin Tartu Ülikoolis oma magistritöö „Laste kohanemisprotsess ja seda soodustavad ja takistavad tegurid lastevanemate ja õpetajate hinnangul ühe sõimerühma näitel“. Kätte on jälle jõudnud aeg, mil paljud lapsed alustavad oma lasteaiateed.  Minu tööga on võimalik tutvuda SIIN!

Miks on oluline, et lapse kohanemine lasteaiaga läheks sujuvalt?

Lasteaeda minek on lapsele ja tema arengule oluline etapp, kus laps peab uudses olukorras kohanema ja hakkama saama. Sama oluline on see samm ka lapsevanematele, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga harjuma. Erinevatest uurimustest on ilmnenud, et lasteaeda minek tekitab lapsele stressi: kellele vähem, kellele rohkem, kuid mingil moel kogevad seda kõik lapsed (Bernard, Peloso, Laurenceau, Zhang, & Dozier, 2015; Gunnar, Kryzer, Ryzin, & Phillips, 2010; O’Farrelly & Hennessy, 2014).
Mitmetest uurimustest (Gialamas et al., 2014; LoCasale-Crouch, Mashburn, Downer, & Pianta, 2008; Rimm-Kaufman, Pianta, & Cox, 2000) on selgunud, et lapse edukas esimene kohanemine on abiks järgnevatele sujuvatele kohanemistele ja aluseks hilisemale lapse kooliedule. Seetõttu on oluline mõista, mis on kohanemisprotsessis see, mis aitab kaasa lapse kohanemisele lasteaiaga ning mis takistab lapse edukat harjumist uue olukorraga.

Mida näitasid tulemused?

Ma uurisin lasteaiaõpetajate ja lapsevanemate hinnanguid kohanemisprotsessi soodustavatele teguritele kahes osas – enne tegelikku kohanemist ja seejärel pärast seda, kui lapsed olid lasteaiaga kohanenud. Antud uurimuse tulemuste põhjal tuli välja, et õpetajate ja vanemate hinnangud, mida nad andsid enne kohanemist, ei kattunud teooriaga. Samas vastused, mis olid antud peale kohanemisprotsessi, ühtisid suures osas teooriaga. Millest see tuleneb? Vanemate poolt saab öelda, et tegemist on kogemuse saamisega: lapsevanem sai läbi oma kogemuse teada, mis on need tegurid, mis aitavad kaasa lapse sujuvamale kohanemisele.
Teiselt poolt ei kattunud ju ka õpetajate arvamused enne kohanemist täielikult varasemate teoreetiliste leidudega. Siinkohal saab välja tuua ilmselt selle töö ühe piirangu, sest mõlemad õpetajad olid alles asunud sellesse lasteaeda tööle, neil puudus varasem koostöö-kogemus. Samuti ei olnud ühel õpetajal ei erialast haridust ega töökogemust. Kuid ka õpetajad õppisid selle kogemuse kaudu ning kohanemisprotsessi järgselt olid nende vastused suures osas vastavuses teooriaga.
Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Seetõttu leian, et on oluline anda vanematele infot eesootava kohta, et nad oleksid juba enne kohanemist teadlikud sellest, mis soodustab laste edukat kohanemist.

Mis soodustab laste lasteaiaga kohanemist?

Antud töö tulemuste põhjal saab välja tuua viis tegurit, mis on laste sujuvama lasteaiaga kohanemise juures määravad:
1.      Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel
2.      Lapsevanema toetus
3.      Rutiin, järjepidevus
4.      Õpetajate professionaalsus
5.      Laps ise

Koostöö lapsevanemate ja õpetajate vahel
Oluliste märksõnadena tulid vanemate ja õpetajate vastustest siinkohal välja: omavahelistest kokkulepetest kinnipidamine, mõlemapoolne tagasiside andmine, vanemate ootuste uurimine, ühisüritused ja piisav infovahetus (mõlemapoolne).
Ka teooria ütleb, et õpetajad üksi ei saa aidata vähendada lastel tekkivat stressi lasteaiaga kohanemisel, vaid kaasata tuleb ka oma lapse tundmises suurimaid eksperte – lapsevanemaid. Varasemad uurimused on näidanud, et lapsevanemad ise soovivad olla kaasatud kohanemise planeerimise juures (Wildenger & McIntyre, 2011), kuid teiselt poolt ei ole nad teadlikud sellest, mis neid ja lapsi ees ootab (Drugli & Undheim, 2012; Wildenger & McIntyre, 2011; Wildenger, McIntyre, Fiese, & Eckert, 2008). Lasteaiaõpetajad saavad alustada koostööd, uurides ühelt poolt välja lastevanemate ootused lasteasutusele ja õpetajatele ning võimalusel arvestada neid oma töös, ja teiselt poolt jagada lapsevanematele infot eesootava kohta. Näidates välja oma huvi ja astudes esimese sammu koostöö suunas, saab luua aluse usalduse tekkimisele, mis on aluseks edaspidisele edukale koostööle (Bang, 2014). Koostöös saavad vanemad ja õpetajad aidata lastel sujuvamalt uue olukorraga kohaneda.
Kui laps on juba hakanud käima lasteaias, on olulised igapäevased vestlused lapsevanemate ja õpetajate vahel, et anda vanematele mõista oma olemasolust ja hoolivusest. Soovitav on need vestlused jätta õhtuseks lapsele järelemineku ajaks (Drugli & Undheim, 2012). Õpetaja peab näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007), et tekiks usalduslik õhkkond. Knopf & Swick (2007) on välja toonud, et lisaks positiivsele hoiakule tuleb vanematega suhelda järjepidevalt, jagada laste pisimaidki saavutusi, tutvuda vanemate vajaduste ja muredega ning kuulata ja reageerida. Tasakaalus suhtes hindavad õpetajad lapsevanemaid kui spetsialiste oma lapse tundmises (Bang, 2014) ning teineteise hindamine ongi see, mis aitab kaasa koostöö ja usalduse tekkimisele.
Lapsevanemate toetus
Siinkohal tulid väga oluliste märksõnadena välja: lapsevanemate positiivne hoiak ja suhtumine lasteaeda, lapsevanemate omavaheline suhtlus, lapsevanemate teadlikkust, nende huvi rühmas toimuva vastu, lapse vajadustega arvestamist. Samuti lapsele varasem lasteaiast rääkimine ning harjutusperioodil koos lapsega rühmas olemine.
Uuringud on näidanud, et kohanemist soodustab, kui laps saab uut keskkonda avastada koos lapsevanemaga (Bang, 2014). Ahnert et al. (2004) leidsid oma uurimuses samale väitele tõestuse, uurides laste stressi-hormooni taset, ehk lastel, kes olid kohanemisperioodil lasteaias koos vanemaga, oli väiksem stressi tase. Vanemad ise leiavad, et lisaks koos lapsega lasteaias olekule, on oluline, et laps ei peaks esialgu olema lasteaias pikki päevi (Undheim & Drugli, 2012). Lisaks lapsevanema olemasolule ja poolikute päevadega alustamisele, leiab Balaban (2006), et „aeglane sisenemine“ aitab kaasa nii lapse kohanemisele, kui vanemal paremini mõista lasteasutust ja õpetajat. Autor pakub välja, et esimesel päeval võiks laps ja lapsevanem viibida lasteasutuses vaid lühikest aega, edaspidi aega sujuvalt pikendades, kuni lõpuks vanem lahkub ja jätab lapse üksinda lasteaeda.
Siinkohal aga ei tohi langeda vastupidisesse lõksu ehk et lasteaeda ei tohi jääda liiga kauaks. Lapsele tuleb algusest peale selgitada, et lasteaed on koht, kus käib laps, mitte koht, kus laps koos vanemaga on. Vastasel juhul võib laps olla segaduses, kui ühel hetkel vanem enam ei jää temaga mängima, ta ei saa aru, mis toimub ja miks ta nüüd äkki üksi jäetakse. Hetke, mil on aeg lahti lasta, on raske ära tunda, kuid seda tuleb püüda tabada. Lapsevanem saab siinkohal küsida abi õpetajalt, tema on oma ala spetsialist ja aitab lapsevanemat.
On oluline, et lapsevanem ise ei tunneks lasteaia ees hirmu või negatiivsust. Loomulikult on alguses raske usaldada oma silmatera võõraste täiskasvanute kätte, kuid oluline on mõista, et laps tunneb vanema hirmu ära ja seetõttu ei julge ka tema üksi jääda. Kui vanem on positiivne, elevil, rõõmus, siis on seda ka laps, sest ta usaldab oma ema/isa ja teab, et kui neile siin meeldib, siis peabki siin tore olema.
Rutiin, järjepidevus
Oluliste märksõnadena toodi minu töös välja: rutiinsed ja korduvad tegevused rühmas, sh ühistegevused, laste stabiilne lasteaiaskäimine, järjepidevus reeglites ja nõudmistes, et tekitada lastes kindlustunnet.
Kohanemisperioodil on laste jaoks olulisel kohal rutiini ja rituaalide olemasolu, ütleb ka teooria, sest korduvad mustrid ja stabiilne keskkond aitavad vähendada stressi ja kiirendavad laste turvatunde tekkimist (Klein et al., 2010). Lapsevanema poolt vaadatuna peetakse oluliseks hommikusi lahkumisrituaale, sest hommikune lahkumine on lapsele kõige stressirikkam olukord lasteaeda jäämise juures, kuna lapsel tuleb lahkuda oma vanemast (Gunnar et al., 2010). Klein et al. (2010) soovitavad oma uurimuse põhjal, et lahkumisrituaalid peaksid olema algusest peale muutumatutena paigas ning nendest tuleks igapäevaselt kinni pidada, sest see aitab vähendada väikelapse stressi. Samas ei soovita nad hommikuti vanematel ja õpetajatel pikemalt vestelda, sest see põhjustab lastel ainult rohkem nuttu. Vestlused peaksid jääma õhtuseks ajaks.
Õpetajate professionaalsus
Lapsevanemad hindasid soodustavate teguritena õpetajate sõbralikku suhtumist, kõigi lastega arvestamist, kuid ka seda, et õpetajad oskaksid pakkuda lastele huvitavat ja mitmekülgset tegevust
Lasteaias on lapse esmaseks abistajaks ja kohanemisele kaasaaitajaks õpetaja, kelle isikul on lapsele väga suure mõju (Seung Lam & Pollard, 2006). Eesti lasteaiaõpetajate Kutsestandard, õpetaja, tase 6 (2013) toob välja õpetajatööks vajalikud isikuomadused: „Õpetajatöös on olulised ennastjuhtivus, koostöövõime, ettevõtlikkus, vastutustundlikkus, enesekindlus, loomingulisus, tolerantsus, empaatiavõime, ausus ja positiivsus“. Uurimustest on selgunud, et sarnaselt leiavad ka lapsevanemad, et õpetaja peab olema hooliv ja lugupidav, olema oma ala ekspert, võtma lapsevanemaid võrdsete partneritena ning näitama üles positiivset hoiakut (Knopf & Swick, 2007).
Laps ise
Lapse kohanemisele avaldas antud uurimuse põhjal tugevat mõju lapse hea eneseväljendusoskus, kuid mõjutav tegur oli ka lapse iseloom ning lapse varasemad kogemused hoidude või hoidjatega.
Lasteaias käimist alustades võib lapse arengus toimuda seisak või tagasiminek, mis on uue olukorraga kohanedes tavaline, hiljem keskkonnaga harjudes hakkab laps taas arengus edasi liikuma (Balaban, 2006). Lapse temperamendi ja kohanemise vahelist seost Datler et al., (2012) uurimusest ei leitud, kuid leiti, et hoolimata lapse positiivsest meelestatusest kohanemisperioodil, võib ta siiski kogeda stressi, lihtsalt stress väljendub teisiti.
Üheks heaks võimaluseks vähendada vanemast lahkumise stressi, on anda lapsele lasteaeda kaasa kas näiteks ema või isa foto (Balaban, 2006), sest see tekitab lapses tunde, et vanem on siiski olemas. Väikelaps nimelt ei saa aru, et kui vanem lahkub, siis ta ei kao jäädavalt ära ning temas tekib hirm. Foto lapsevanemast aitab hirmu leevendada. Abiks võib olla ka mõni turvatunnet tekitav ese, näiteks kaisuloom või -tekk, millega laps on harjunud (Balaban, 2006).
Laste varasemad kogemused saab jagada kaheks: esiteks toodi välja vanemate õdede või vendade lasteaias käimine ehk nende positiivne eeskuju, teiseks laste endi varasem lastehoius või lasteaias käimise positiivne kogemus. Siinkohal aga tuli välja ka varasema kogemuse negatiivsem pool, nimelt kui laps oli eelnevas hoiukohas kogenud negatiivset tunnet, siis võttis uues kohas kohanemine ja usalduse tekkimine tunduvalt kauem aega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi käesoleva uurimuse tulemusi ei saa üldistada, sest tegemist on teaduslikus mõttes väga väikese valimiga, saab siiski öelda, et tegemist oli olulise uurimusega. Antud töö näitas, et kuigi õpetajad on eksperdid ja vanemad usuvad olevat eesootavast teadlikud, ei ole enne kohanemist nende teadmised samad, mis kohanemise järgselt, mis omakorda näitab, et nad õpivad läbi kogemuse ja tõeliselt teadlikuks saavad alles peale kohanemisprotsessi. Laste lasteaiaga kohanemine on teema, mida tuleks veelgi põhjalikumalt uurida, et mõista veelgi sügavamalt laste esmast kohanemist uue keskkonnaga. Teema on põnev, seega loodan ka ise antud valdkonnaga rohkem tegeleda.


Kasutatud kirjandus:
Ahnert, L., Gunnar, M. R., Lamb, M., & Barthel, M. (2004). Transition to child care: Associations with infant–mother attachment, infant negative emotion, and cortisol elevations. Child Development, 75, 639-650.
Balaban, N. (2006). Easing the separation process for infants, toddlers, and families. Young Children, 61, 14-21.
Bang, Y. S. (2014). Teacher-caregivers' perceptions of toddlers' adaptation to a childcare center. Social Behavior and Personality: an international journal, 42(8), 1279-1292.
Bernard, K., Peloso, E., Laurenceau, J. P., Zhang, Z., & Dozier, M. (2015). Examining Change in Cortisol Patterns During the 10Week Transition to a New ChildCare Setting. Child development, 86, 456-471.
Datler, W., Ereky-Stevens, K., Hover-Reisner, N., & Malmberg, L. E. (2012). Toddlers’ transition to out-of-home day care: Settling into a new care environment. Infant Behavior and Development35(3), 439-451.
Drugli, M. B., & Undheim, A. M. (2012). Partnership between parents and caregivers of young children in full-time daycare. Child Care in Practice18(1), 51-65.
Gialamas, A., Sawyer, A. C., Mittinty, M. N., Zubrick, S. R., Sawyer, M. G., & Lynch, J. (2014). Quality of Childcare Influences Children's Attentiveness and Emotional Regulation at School Entry. The Journal of pediatrics165(4), 813-819.
Gunnar, M. R., Kryzer, E., Van Ryzin, M. J., & Phillips, D. A. (2010). The rise in cortisol in family day care: Associations with aspects of care quality, child behavior, and child sex. Child Development81(3), 851-869.
Klein, P. S., Kraft, R. R., & Shohet, C. (2010). Behaviour patterns in daily mother–child separations: possible opportunities for stress reduction. Early Child Development and Care180(3), 387-396.
Knopf, H. T., & Swick, K. J. (2007). How parents feel about their child’s teacher/school: Implications for early childhood professionals. Early Childhood Education Journal34(4), 291-296.
Kutsestandard, õpetaja, tase 6. (2013). Külastatud aadressil http://www.kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10494424/pdf/opetaja-tase-6.1.et.pdf
LoCasale-Crouch, J., Mashburn, A. J., Downer, J. T., & Pinta, R. C. (2008). Pre-kindergarten teachers’ use of transition practices and children’s adjustment to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly 23, 124–139.
O’Farrelly, C., & Hennessy, E. (2014). Watching transitions unfold: a mixed-method study of transitions within early childhood care and education settings. Early Years34(4), 329-347.
Rimm-Kaufman, S. E., Pianta, R. C., & Cox, M. J. (2000). Teachers’ judgments of problems in the transition to kindergarten. Early Childhood Research Quarterly15(2), 147-166.
Seung Lam, M., & Pollard, A. (2006). A conceptual framework for understanding children as agents in the transition from home to kindergarten. Early Years, 26(2), 123-141.
Undheim, A. M., & Drugli, M. B. (2012). Perspective of parents and caregivers on the influence of full-time day-care attendance on young children. Early Child Development and Care182(2), 233-247.
Wildenger, L. K., & McIntyre, L. L. (2011). Family Concerns and Involvement During Kindergarten Transition. Journal of Child and Family Studies20(4), 387-396.
Wildenger, L.K., McIntyre, L. L., Fiese, B. H., & Eckert, T. L. (2008). Children’s Daily Routines During Kindergarten Transition. Early Childhood Education Journal 36, 69–74.

Minu esimene raamat "Mängime matemaatikat"

Minu esimese raamatu saamislugu on päris pikk. Tegelikult sai kõik alguse siis, kui alustasin Tartu Ülikoolis bakalaureuse õppes õppimist. Oli ju vaja lõpetamiseks teha lõputöö. Õppejõud, kes meile toona matemaatikat õpetas, jättis aga oma ideede ja mõtetega mulle kustumatu mulje, nii et ma väga tahtsin teha oma lõputöö matemaatikast. Teine õppejõud, kes mulle oma energia ja lapsesõbraliku suhtumisega kustumatu mulje jättis ja kellest sai ka minu lõputöö juhendaja, oli aga seotud sõimerühma lastega. Nii sündiski tänu Anu Palule ja Airi Niilole minu bakalaureusetöö, kus ma koostasin matemaatilised tegevused sõimerühmas kasutamiseks. Tegevusi hindasid ekspertidena neli väga kogenud Tartu lasteaiaõpetajat, nende hinnangute järgi sai tegevusi veel parandatud. Lõputöö sai väga hästi kaitstud aastal 2011 (kaks päeva pärast mu pisipoja sündi, aga see on juba teine lugu).

Edasi kulges elu omasoodu, töötasin, jätkasin õppimist magistriõppes, lõpetasin kooli, jälle töötasin. Siis aga jõudsin tööl niikaugele, et sain oma esimese sõimarühma. See juhtus täpselt aasta aega tagasi. Nüüd hakkas taas peas kripeldama mu kunagine bakalaureusetöö. Võtsin ühendust kirjastus Atlexiga, kellega arutasime ja mõtlesime. Pidasin nõu ka oma kunagise juhendajaga. Ühiselt sündis otsus, et mõnevõrra tuunimist, veidikene kaasajastamist, ise läbi proovimist ja materjal võiks olla küps ilmumiseks. Nüüd hakkas töö, mis kestis varakevadeni välja ehk et ma kirjutasin, katsetasin, muutsin, täiendasin. Siinkohal olid mulle suureks abiks õpetajate poolelt Piret, kes vaatas, luges ja kommenteeris kui lasteaiaõpetaja; ning lapsevanemate poolelt Eveliis, kes vaatas, luges ja kommenteeris, kui 2-aastase lapse vanem. Ma nimelt väga soovisin, et raamat pakuks midagi nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele.

Kevadel läks peaaegu valmis käsikiri retsensendi TLÜ õppejõud Maire Tuule kätte ja hinnang oli ilus (muidugi oli ka asju, mida ta soovitas muuta ja täiendada ning nii sai ka tehtud):

„Mängime matemaatikat“ on väärtuslik lugemismaterjal kõigile, kes kasvatavad või õpetavad 2–3aastaseid lapsi. Materjal sobib kasutamiseks nii lasteaiaõpetajatele kui ka lapsevanematele, kes soovivad, et lapsed omandaksid matemaatika põhitõed märkamatult läbi põnevate tegevuste. Raamatus on esitatud nii matemaatika õpetamise ja õppimise teoreetilised alused kui ka erinevate õppetegevuste näidiskavad lihtsalt, selgelt ja hästi struktureeritult. Praktilised näited toetavad kõikide vastava vanuserühma eeldatavate tulemuste saavutamist matemaatika valdkonnas."

Siin ta nüüd lõpuks on, minu esimene ja loodetavasti mitte viimane:

Uuri lähemalt ja leia ka poest: http://www.atlex.ee/est/?page=catalog&sec=1&sub=23&act=638

Mis on see raamat, mille võiks üks lasteaiaõpetaja kirjutada ja välja anda? Oled ise lasteaias õpetaja, siis millisest kirjandusest tunned puudust? Oled lapsevanem, siis mis vajaks põhjalikumat selgitamist ja lahtirääkimist?