Täna on kõik lasteaednike foorumid
täis arutelu selle üle, kas Liisa Pakosta väljaöeldud on ikka õige või vale ja
kas see kõik on laste või vanemate või mõlema osapoole huvides. ( „MIDA
ON AGA VAJA TEHA - ootan seda lubadust mõnelt vähemasti riigikogu valimisteks
koolieelse lasteasutuse seaduse muudatusena, aga tegelikult saab kohalik
omavalitsus ka ise ohjad enda kätte võtta - on PAINDLIKE lasteaiakohtade
pakkumine. Vajame lasteaedades uut kvaliteeti, sest tööelu on ju nii palju
muutunud. Vajame lasteaiakohti, kus laps saab olla õhtul, kui ema teatris pilli
mängib. Vajame lasteaiakohti, kus laps saab olla vajadusel nt 3 päeva järjest,
kui ema ja isa on nooremat õde ilmale toomas sünnitusmajas, või kui üksi last
kasvatav ema või isa on harvaesineval, ent seda tähtsamal töölähetusel, millest
ta muidu peaks loobuma. Vajame laupäeval ja pühapäeval lasteaiakohta
vanematele, kellest üks töötab turvamehena ja teine kaubanduskeskuses. Vajame
keelekümbluskohti lastele, kes tulevad tagasi koju teisest riigist. Ja nii
edasi! Ja me vajame osaajaga kohti. Tundub jube imelik, aga neid senimaani
pole. No näiteks et vanema tööga ja lapse loomuga sobituks hästi koht, kus ta
käib alati vaid pealelõunati. Ja vanem maksab ka vaid osa rahast.“)
Teate, mida näen selle asja
mõlemat poolt. Ühelt poolt ma olen täiesti nõus, et süsteem võiks olla
paindlikum. Ja väide, et ise sa ju sünnitasid lapse, miks sa siis ei mõelnud,
kuidas toime tuled, ei pea alati paika. Näiteks üks noor pere, kus isa töötas
klassikaliselt 8-17 ja ema käis vahetustega tööl, st kolm pikka päeva tööl ja
siis kolm pikka päeva vaba. Ideaalne, sest kui ema oli pikalt tööl, tuli
lapsele järgi isa ja kõik toimis. Nüüd aga juhtus see, mis ei pidanud
juhtuma - isa töökoht kadus ja
hetkeolukorras oli ainus lahendus minna tööle välismaale. Mis nüüd saab? Isa on
kodust eemal, kes tuleb lapsele järgi neil päevadel, kui ema on tööl kella
kaheksani õhtul? Jah, nemad leidsin lahenduse, sest neil on samas linnas olemas
vanaisa. Aga kas see lahendus on ikka lapsesõbralik? Vanaisa tuleb lapsele järgi
ja läheb lapsega oma koju, ema lõpetab töö ja läheb lapsele vanaisa juurde
järgi – kas poleks lapsesõbralikum, kui laps saaks selle aja olla lasteaias ja
ema tuleks talle sinna järgi? Mina ei tea… Aga mis oleks üldse saanud juhul,
kui vanaisa ei oleks võtta olnud?
Samamoodi suved. Kõik vanemad ei
puhka suvel ja paraku tuleb lapsed panna valverühmadesse, sest õpetajad peavad
ju ka millalgi puhkama. Ütlen ausalt, et lasteaiaõpetaja töö üks boonus on
suvel puhkamine ja mina pole valmis sellest loobuma (ja minu jaoks väga suur boonus, sest palk on paraku, jah, pean
tõdema, et oma sõbrannadega võrreldes on mul kõige väiksem palk). Aga teate,
ega see valverühm ka mingi koll ole, vähemalt meil on asjad nii, et valverühmas
on ikka oma maja õpetajad ja seega ei ole tegemist lastele võõraste nägudega.
Millest ma aga sellega seoses rääkida tahan, on see puhkamise pahupool. Kas
teate, et on olemas ka need lapsed, kes ei saa üldse lasteaiast puhata? Kohe
mitte üldse! Vanemate „vabandused“ on erinevad: „Tal on kodus nii igav, ta
muudkui käib ja tüütab mind, ise ei oska üldse mängida.“ (2-aastase lapse ema,
kes tõsimeeli eeldab, et 2-aastane peaks endale kodus olles ise tegevust leidma
ja vanemaid segada ei tohiks); „Aga millal siis mina puhkan?!“ (just nii,
lapsevanem tahab ka puhata, seega peab laps ka vanema puhkuse ajal lasteaias
käima, sest ega laps ju puhkust vaja).
See on sinu laps! Miks sa ei saa
koos lastega puhata? Mina saan ja mitte üks mu kolmest lapsest ei ole käinud
lasteaias siis, kui mina puhkan. Jah, mul on kõrval ka imetore mees, kes on
vabalt valmis mõnel nädalavahetusel lastega üksi olema, sel ajal kui mina
näiteks sõbrannadega spa-s olen. Ja kui me koos kuhugi tahame kohe nii väga ilma
lasteta minna, siis on meil olemas ka nii vanaisa ja vanaema. Kõigil ei ole
nii. Näiteks nädalavahetusel käisime Ameerika autosid vaatamas ja meiega oli ka
üks pere koos väikeste lastega. Kõrvalt vaadates ma küll aru ei saanud, et neil
oleks nüüd elamus kordades kehvem olnud või et lapsed oleksid jubedamal kombel
igavlenud või seganud kuidagi täiskasvanute olemist (kuigi lapsed muidugi
tundusid ka üle keskmise tublid ja viisakad). Aga mul oli siiski siiras rõõm,
kui ma märkasin hetke, kui noorte sõbranna koos oma kaasaga saatis noored
lapsevanemad õhtust kontserti nautima ja lubasid ise lapsi valvata (miks ma
küll ise selle peale ei tulnud?).
Samas aga, teate see aeg läheb nii
kiiresti, lapsed on nii vähe aega väiksed, ainult hetk ja nad ongi pesast
lennanud. Alles see oli, kui minu esimene laps sündis ja nüüd on ta juba aasta
aega elanud ja õppinud välismaal…
Tagasi tulles osaajaga kohtade ja
öölasteaedade ja üleüldse paindliku lasteaias käimise juurde. Mina näeks siin
lahendusena seda, et lapsevanem annab näiteks õppeaasta alguses kirjaliku
avaldusega teada, millistel päevadel ja mis kellaaegadel tema laps kohta
kasutab. Alati juhtub eriolukord ja see on ka võimalik näiteks õppeaasta
alguses fikseerida, et mul on selline töökoht ja võib juhtuda nii. Ja lapsevanem
ka maksab täpselt sellise aja eest nagu ta kohta kasutab. Siis saaks lasteaia
juhtkond panna paika õpetajate graafikud, arvestades seejuures laste ja
täiskasvanute suhtarvu (sest see on seadusega paika pandud, mitu last võib ühe
täiskasvanu kohta olla) ja ka laste arvu rühmas. Kui siit paistab silma lapse
liiga suur nädalatundide vajadus, siis oleks ehk juba näiteks lastekaitse või
sotsiaalameti rida uurida, miks on see nii, miks peab laps veetma lasteaias nii
palju aega? Mõnikord võib see ju olla täiesti põhjendatud, teinekord aga on ehk
selle taga lapsevanema teadmatus või (kahjuks) hoolimatus. Iga olukord on
erinev ja täpselt nii peaks neid ka võtma.
Siiski on üks asi, mida mina
tahaksin väga seadusega paika panna – see on laste puhkus lasteaiast. Igal
töötajal on õigus saada 28 päeva põhipuhkust. Miks see õigus ei laiene lastele?
Jah, suurem, tõepoolest kohe palju suurem osa lastest saavad selle puhkuse, aga
paraku (nagu ma juba eespool mainisin) on ka erandeid. Puhkuse ajakava ehk
plaan, millal töötajad puhkavad, tehakse töötajatele teatavaks kalendriaasta
esimese kvartali jooksul. Seega oleks minu ettepanek, et hiljemalt teise
kvartali alguses on lapsevanemal kohustus anda teada, millal saab tema laps
lasteaiast 28 päeva puhkust. See ei pea olema suvel, sest on ju ka neid
vanemaid, kes ei saa suvel puhata. Aga mis minu arust kõige olulisem – sellel
ajal ei tohiks vanema käest nõuda lasteaia kohatasu. Jah, ma tean neid
argumente, et õpetajatele makstakse palka ja maja hooldatakse aasta ringselt, aga
minu arvates ei ole see pädev argument, sest lapsevanem ju sel ajal teenust ei
saa, seega ei peaks ta selle aja eest maksma.
Mis on minu jaoks kogu selle loo juures kõige olulisem?
Vaatame ümbritsevat ka teiste mätaste otsast, kõik ei ela sama peremudeliga,
tööaegadega, kõik lapsedki pole ühesugused – me ei saa anda ümbritsevatele
hinnanguid ainult oma mätta otsast! Kõik me oleme erinevad! Ma tean, et igas
lasteaia rühmas on mõni pere, kellele tahaks kohe väga-väga lastekaitset koju
saata, sest sa näed, et see vaene lapsuke on ilma tulnud vaid selleks, et
lasteaednikel ikka tööd oleks (nali läbi pisarate), aga ehk on seal taga vaid
teadmatus, äkki nad südames siiski hoolivad – mina ei näe ju teise inimese
sisse…
Minu töö on neid lapsi armastada, aga mitte keegi ei saa armastada last
rohkem kui tema enda pere!