Miks seda üldse on vaja?
Kõigepealt kõige alus töö korraldamises ehk Koolieelse lasteasutuse Riiklik õppekava (2008) § 5 lõige (3) ütleb õppekäsituse kohta, et "Last kaasatakse tegevuste kavandamisse, suunatakse tegema valikuid ning tehtut analüüsima." Kuigi erinevate üldvaldkondade eeldatavate tulemuste all pole otsesõnu eneseanalüüsist räägitud, on see siiski näiteks kunstitegevuse alla väljatoodud, et õppe- ja kasvatustöö kavandamisel ja korraldamisel: "Suunatakse last tehtut analüüsima, selgitama miks ta kujutas esemeid, nähtusi just sellisel viisil, milliseid materjale ja tehnikaid kasutas ning kuidas tööga rahule jäi. Kaaslaste töödesse tolerantse suhtumise kujundamisele aitab kaasa, kui analüüsitakse nii laste töid kui ka kunstiteoseid ning põhjendatakse oma hinnangut."
Näide varasemast kogemusest
Nende kõige pisematega alustamegi eneseanalüüsi esimesest etapist ehk õpime olukordi või tegevusi või loodud teoseid vms kirjeldama (nt tüli käigus püüavad kõik osapooled oma sõnadega kirjeldada, mis nende arvates juhtus). Väga kiirelt lisandub siia ka järgmine etapp ehk et püüame hinnata, kuidas tuli välja või juba ka põhjendada, et miks nii juhtus (nt kui tüli kirjeldus on olemas, püüavad lapsed mõelda, mis oli selle tüli põhjuseks, kuidas juhtus nii, et üks sai haiget). Mäletan, et oma 3-4-aastastega, just selliste keeleliselt rohkem arenenutega, mõtlesime päris edukalt ka sellele, et mida teha järgmisel korral teisiti, et nii enam ei juhtuks (nt eelneva tüli näitel, mida teha järgmisel korral, kui näiteks müramise käigus üks sõber teisele haiget teeb). Lisaks sõnalisele jutule mängime ka nukkudega lavastusmänge erinevate konfliktisituatsioonide lahendamiseks, et vajadusel anda ette käitumismudel.
Teiseks näiteks on kindlasti kunstiteoste analüüs, kus palume lastel oma enda valmistööd kirjeldada ja seejärel hinnata, kuidas tal enda arvates töö välja tuli. Kui ta on kriitiline, siis palun ka öelda, kas ta tahaks ehk kohe midagi muuta (mõni laps tahab, mõni aga on küll rahulolematu, kuid juba valmis tööd muuta ei taha - siis palun öelda, et mida ta järgmisel korral teisiti teeks). Lapsed tulevad sellega sisukalt toime, kuid alguses ei tohi ennast hirmutada lasta sellest, et suurem osa siiski ei saa esialgu kaugemale kirjeldusest ja sõnast "hästi". Aga pole hullu, see kõik vajab harjutamist!
Üks näide ka ühest meie eelmisest rühmast, kus lastel oli tänu Looduskalendri lehele tekkinud huvi merikotkaste vastu. Enne kotkaste uurimist, kaardistasime ära, mida lapsed juba teavad merikotkastest ja mida veel tahaksid teada. Teeme lõpus said lapsed analüüsida, kas nad said kõigele vastused.
Mida ma tahaksin veel teha?
Tegelikult tuli idee sellest, mida ma tahaksin veel teha, peale seda kui olin kutsekomisjonilt saanud palve tuua näide õppija eneseanalüüsi kohta. Nimelt hakkasin otsima lasteaialapse eneseanalüüsi kohta materjale ja leidsin "Lapse arengu hindamise ja toetamise juhendmaterjal koolieelsetele lasteasutustele" (Palts & Häidkind, 2013). Sellest leidsin koha, kus kirjutatakse sellest, kuidas lapse arengumapil võib olla erinevaid eesmärke (Wortham, 2005, viidatud Palts & Häidkind, 2013 j). Kui meie olema siiani kasutanud arengumappi kui lapse arengu jälgimise ja hindamise vahendit, millest saame tagasisidet nii meie kui lapsevanemad, siis seal on pakutud välja, et arengumapp võiks olla ka kui alus eneseanalüüsi harjutamiseks lapsele. See oli see mõte, mis hakkas mul vaikselt kuklas tiksuma, kuni tänase päevani, mil olin valmis katsetama hakkama.
Mida me välja mõtlesime?
Hetkel on meil rühmas lapsed, kes on eelmise õppeaasta jooksul saanud 5-aastaseks (kaks veel saavad septembris) ning keda ootab koolitee ees kahe aasta pärast. Seega on ilmselgelt viimane aeg hakata ka süsteemselt uurima laste arvamust lasteaias toimuva kohta, uurida mida nad tahavad teha ja uurida ka seda, mida nad ise enda juba omandatud teadmistest arvavad. Selgituseks juurde, et muidugi oleme me neid asju ka varem uurinud, aga mitte süsteemselt ja individuaalselt iga lapsega tegeledes. Selle tarbeks sai koostatud kaks lehte.
Esimene neist uurib seda, mis lastele lasteaias meeldib, mis ei meeldi, mis jätab ükskõikseks (seda said nad märkida vastavate näoilmetega). Selle lehe teises osas on küsimused tulevikuplaanide kohta ehk et mida võiks lasteaias teha (sinna kirjutab õpetaja vastused). Oleme juba katsetanud selle lehe täitmist ja toimib väga hästi. Muidugi on lapsed erinevad ja on neid, kes mõtlevad rohkem ja ka neid, kes vastavad hetke-emotsiooni pealt. Kuid oluline on see, et laps õpib mõtlema, mis meeldib talle rohkem (ja miks nii on). Samas õpib laps vaatama ka tulevikku ehk mida ta veel tahaks õppida, millest rohkem teada saada, kuhu õppereisile minna. Ma leian, et see kõik on lisaks heaks analüüsi kohaks ka meile õpetajatena, et näha, kas rühma peale joonistuvad välja asjad, mis meeldivad rohkem, mis vähem. Seejärel saab juba mõelda, et kas, mida ja kuidas peaks muutma.
Teisel lehel saab laps ise hinnata oma oskusi erinevates valdkondades. Kui tavaliselt on need õpetajad, kes ütlevad, et kas laps teab või oskab midagi, siis nüüd anname me lastele endile võimaluse seda kõike hinnata. Hinnangu saab anda valgusfoori-meetodil: punane - ma veel ei oska seda, kollane - ma pean seda veel harjutama, roheline - ma oskan seda. Ütlen päris ausalt, et oli väike hirm, et kas lapsed ikka saavad aru, mida me neilt tahame, aga said küll ja päris hästi said. Oli põnev näha, kuidas mõni laps kippus ennast natuke üle hindama, mõni jälle oli pigem kriitiline. Kusjuures need erinevad teadmised/oskused ei olnud seotud otseselt sellega, mida nad eelmisel õppeaastal omandasid, vaid oli ka selliseid asju, mille õppimine on alles ees, aga ka sellised asju, mida ehk ei saagi päris otseselt õppida, vaid mis omandatakse ajaga ja kogemuse saamisega.
Ega nüüd edasi ei olegi muud teha, kui kõigi lastega lehed ära täita, teha analüüsid ja järeldused ning vaadata, mida saaks järgmisel korral, kas paremini või teisiti teha ning lõpetuseks hinnata, kas kulutatud aeg oli seda väärt ehk kas sellest kõigest oli kasu mõistmaks laste individuaalsust ja arendades lastes eneseanalüüsi võimet.
____________________________________________________________
Kasutatud kirjandus:
* Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. 2008. Külastatud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/13351772
* Palts, K., & Häidkind, P. (2013). Lapse arengu hindamine. P. Häidkind, K. Palts, J. Pillmann, K. Ennok, K. Villems & T. Peterson (Autorid), Lapse arengu hindamise ja toetamise juhendmaterjal koolieelsele lasteasutustele (lk 7-29). Külastatud aadressil https://www.hm.ee/sites/default/files/juhendmaterjal_alusharidus.pdf
