Lugemise väljakutse 2017

Ja saigi taaskord üks aasta läbi! Aastast kokkuvõtete tegemine saab alguse nüüd ehk et teie ees on minu lugemisaasta kokkuvõte! Ma olen väga tänulik, et facebook'is on olemas Lugemise väljakutse grupp, kus koos mõnus ports raamatuhulle. Mulle meeldib, et sealne väljakutse on pannud mind lugema erinevaid raamatuid ja tegelikult olen nii mõnestki teemast leidnud uusi lemmikuid.

Lugemist oli palju ja nende seas oli mitmeid hiilgavaid hetki, aga nimekirjast pilku üle libistades, olid möödunud aasta meeldejäävaimad raamatud:
V. Vassilevski, R. Stilmark "Pärija Kalkutast"
Margus Karu "Nullpunkt"

Ja nüüd saan asuda selle aasta lugemise väljakutse kallale!!! Mõnusat raamatu-aastat kõigile!

Foto autor: Jane Võsso

Lugemise väljakutse 2017

1. Raamat, kus tegevus toimub jõulude ajal. Autorite kollektiiv "Siis kui sajab päkapikke". Raamat koosneb 24 erineva Eesti kirjaniku kirjutatud jutust, kusjuures juttude juures on kuupäevad (1. detsember, 2. detsember jne), mis tähendab, et tegemist on justkui advendikalendriga, mis mulle väga meeldis. Mäletan, et kui seda omal ajal oma põnnile lugesin, siis just see õige kuupäeva leidmine oli hästi põnev tegevus. Mulle meeldis väga ka see, et tegemist oli Eesti autorite loominguga ja et kõik lood olid hästi eriilmelised, st et ootus, et mis järgmises loos on, püsis lõpuni. 
2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.  Yrsa Sigurdardottir "Tuhk". Island on üks nendest kohtades, kus võiks millalgi ära käia. Tegemist (nii nagu tagakaanel kirjas) psühholoogilise detektiiviromaaniga. 1973. toimus väiksel saarel vulkaanipurse, mis mattis suure osa saarest tuha ja laava alla. Mitu aastakümmet hiljem hakatakse maju välja kaevama ja ühest majast leitakse kolme mehe laibad ning lisaks ühe mehe ilma kehata pea. Lugu on keeruline, sest majas elanud perepoeg oli kaevamistele vastu, mis teeb temast kohe esimese kahtlusaluse. Appi läheb advokaat Thora, kes harutab selle sasipuntra lahti. Mulle meeldib selle kirjaniku stiil, muhe lugeda ja pinge püsib lõpuni, midagi nagu hakkad ühel hetkel aimama, aga kas see on ka tõsi, seda ei tea, kahtlus hinges püsib. Aga just see, et hakkad tegelastele kaasa elama ja lugu koos nendega lahendama, näitab et tegu on hästi kirjutatud looga.
3. Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.  Jessica Knoll "Õnnesärgis sündinud tüdruk". Tekkis tahtmine lugeda midagi kerget, mõnusalt kulgevat ja õnnelikult lõppevat. Pealkiri tundus seega lootusrikas. Tegemist looga, kus ühelt poolt on meie ees särav, edukas, kihlatud ideaalse mehega ja enesega rahulolev naine; teiselt poolt aga koorub selle pealispinna alt välja teismeline, kes on püüdnud kõigile meeldida ning saanud tänu sellele valusalt haavata. Lugu liigub vaheldumisi tänapäeva ja teismelise aja vahel, kusjuures välja koorub päris jube lugu koolivägivallast. Ei taha rohkem rääkida, aga ütleme nii, et ühest küljest pealkiri õigustas ennast, teisest küljest aga oli selles loos ka palju kurbust.
4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata, kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult. Janusz Korczak "Kuningas Macius esimene". Sain endale Poola. Läksin selles mõttes lihtsama vastupanu teed, et otsisin Poola kirjaniku raamatut laste raamaturiiulist. Leidsin eelpool nimetatud kirjaniku ja raamatu. Väike orvuks jäänud kuningapoeg peab võtma üle riigi valitsemise. Ta tahab head ja viib läbi päris põnevaid reforme, kuid tema suur soov laste heaks midagi ära teha, ta lõpuks ka hukutab. Tal on häid sõpru ja heatahtlikke abilisi, aga ka tema headuse ärakasutajaid ja kahepalgelisi "sõpru". Minu jaoks oli see väga kurb raamat! Kas meeldis või ei meeldinud, ma ei teagi, ainuke tunne, mis mind saatma jäi, oli kurbus. Raamatuid ma analüüsida ei oska, aga mulle väga meeldib selle raamatu alguses olev tutvustus: "See raamat võimaldab pilku heita lapse hinge ääretusse maailma, näha lapse õilsust, tema soovide puhtust, valusaid pettumusi kurjuse, mõtlematuse, mõistmatuse pärast, mida ta peab kogema täiskasvanute maailmas."
5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis. Aino Pervik "Paula lõpetab lasteaia". Andis ikka leida raamatut, kus tegelaseks lasteaiaõpetaja (tegelikult nii kui olin lugema hakanud, tuli meelde, et Lohe Lembitu lood oleks ka sobinud). Valisin kodus olemasoleva Paula-lugude raamatu. Tegemist on hästi lihtsa raamatukesega, kus lasteni on toodud meie reaalne elu, aga siiski on igas raamatus ka mingisugune põnev nüanss. Usun, et see raamat on sobilik lugemiseks neile lastele, kes alles lugemisega algust on teinud, sest tähed on suured, reavahed parajad ning jutu sees ka vahvad Piret Raua joonistatud pildid.
6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.  Frances Hardinge "Valede puu". Väikeste laste lugude juurest noorte lugude juurde. Kuna soovin seekordses väljakutses eelkõige lugeda raamatuid, mis mul juba kodus olemas on, siis valisin nende hulgast välja selle kaanekujunduse. Mulle meeldib selle kaanekujunduse süngus, see juba iseenesest tekitab põnevust. 
Traagiliselt sureb Faithi isa, Faith aga otsustab (hoolimata ümbritsevast vastuseisust) välja uurida, mis tema isaga juhtus. Isa asjade hulgast leiab ta kirjelduse kummalisest puust - valede puust. See puu, valede puu, oli Faithi isa suurim saladus, aare ja ka tema hävingu põhjus. See on puu, mis toitub valedest ja vastutasuks kingib sulle oma vilja, mis paljastab peidetud saladusi. Faith otsustab kasutada puu abi, et saada teada tõde isa surmast... Mis edasi juhtub? Kas valede puu aitab leida tõe? Mulle täitsa meeldis see raamat, oli põnev ootamatu, müstiline, seletamatu, traagiline ja ka kaasa mõtlema panev.
7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik. Astrid Lindgren "Madlike". Tahtsin tegelikult väga hoopis Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvisti" lugeda, aga no see oleks ju puha põnevik ja kriminull olnud. ;) Seega seekord võtsin kätte hoopis "Madlikese". Lindgren on vaieldamatult üks mu lemmik kirjanikest, ma naudin ka täiskasvanuna tema loodud laste maailma, sest need on kaasakiskuvad ja samas väga südamlikud. "Madlike" ei ole raamat, mis oleks Lindgrenilt mu lemmik, aga tema tase on minu jaoks nii kõrge, et isegi neid mitte-lemmikuid loen ma suure naudinguga. 
8. Raamat kirjastuse Tänapäev sarjast „Punane raamat“. Juan Gabriel Vasquez "Asjade kukkumise hääl". Niipea, kui nooruke Antonio Yammara tutvub Ricardo Laverdega, mõistab ta, et tema uuel sõbral on saladus. Tema huvi salapärase minevikuga Laverde vastu muutub tõeliseks kinnisideeks päeval, mil Laverde mõrvatakse ning tema ise saab raskelt viga. Ma olin natuke kahtlev selle Punase sarja suhtes ja no tegelikult valisin raamatu poes lihtsalt umbes. Lugedes olin ma jätkuvalt kahtlev, mõeldes, et ma lihtsalt pean selle punkti jaoks selle raamatu läbi lugema. Mida lehekülg edasi, seda haaravamaks aga lugu läks ja ma ütlen päris ausalt, et ma hakkasin raamatut südamest nautima. See oli ühest küljest tõeline põnevik, teisalt jälle valus armastuslugu ja kolmandast vaatenurgast üks mõtlemapanev vaade ühele ajajärgule ja ühe inimese valikutele ning nende valikute mõjust teistele. Mulle meeldis!
9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud. Gayle Forman "Mina olin siin". Kohe, kui nägin, et see raamat on eestikeelsena ilmunud, teadsin, et tahan seda lugeda. Sellest hetkest läks veel mõnda aega mööda, enne kui raamatu endale koju soetasin. Ja seejärel läks veel aega, kuni lugemiseni jõudsin. Raamat jutustab neiust, kes otsustab oma elu lõpetada ehk teeb enesetapu. Tema parim sõber ei suuda teda mõista, ta arvas, et nad teavad teineteisest kõike ja seetõttu ei saa ta kuidagi sõbra enesetappu uskuda ning asub otsima tõde. Kas tõde on see, mida ta leida lootis? Minu jaoks oli tegu valusa raamatuga depressioonist, aga ka sõprusest. Mulle meeldis, sest pani ka kaasa mõtlema, et kui palju meie oma tõeliseid sõpru tegelikult tunneme, kas teame, mis toimub nende sügavamates hindesoppides?
10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni. Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema". Minul on kodus just selline raamat, kus sees mõlemad osad. Lugesin seda millalgi (ilmselt umbes 20 aastat tagasi) ikka mitmeid ja mitmeid kordi. Nüüd ülelugedeski tulid mõned kohad sõna-sõnalt meelde. Kui tol ajal oli kurb ja nutma ajav vaid teine osa ehk "Kasuema", siis nüüd tulid pisarad silma ka esimese osa juures. Ja teate, hoolimata sellest, et ma täpselt teadsin, mis juhtub ja kuidas juhtub, ei suutnud ma raamatut käest ära panna, lugesin ühe jutiga lõpuni ehk lõpetasin kell kaks öösel. Ja tunne oli võimas, sest tekkis tahtmine kohe otsast alata ja veel kord läbi lugeda. Ometi saan aru, et tegemist on nö ideaaliga, kus headus teeb ka kõige halvematest head ja kus pisikesest muutusest saab alguse suur. Aga äkki ongi nii, äkki teinekord piisabki vaid märkamisest ja heast sõnast?
11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Johan-Mark Elsing "Loomaparadiis Aafrikas". Minu kindel soov ja tahtmine on sellel korral ikka võimalikult palju kodus olevaid raamatuid läbi lugeda, seega peale pikka raamatute läbi vaatamist leidsin selle "Maailm ja mõnda" sarja kuuluva raamatu. Ma ei ole sellest sarjast ilmselt ainsatki raamatut läbi lugenud, kuigi mul on neid kodus terve suur hunnik. Ja tundub, et see oli viga, sest tegemist oli väga muheda raamatuga Aafrikast Krügeri rahvuspargist. Mulle meeldis see, et ma sain nii mõnestki loomast palju rohkem teada, aga kogu lugu oli üles ehitatud nii mõnusalt nagu loekski mõnda põnevikku, mitte aga raamatut loodusest. Mulle meeldis ja püüan kindlasti veel sama sarja raamatuid läbi lugeda.
12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel. Ann Cleeves "Ronkmust" Tegemist on Ann Cleevesi "Shetlandi" sarja esimese romaaniga. Ühel külmal jaanuarihommikul leiab Fran teismelise naabritüdruku laiba. Kogu saar on veendunud, et tapjaks on eraklik ja natuke "totu" Magnus. Aga kaks uurijat pole selles nii kindlad ja nii langeb õigepea kahtlus tervele kogukonnale. Tegemist oli põneva raamatuga, kus mitmeid erinevaid tegelasi ja tegevusliine, põnevus püsis ja alles täitsa lõpus selgus tõde. Täiesti loetav krimka, mille kohta midagi halba öelda ei oska, aga hetkel taevani ka ei kiida (ootan järgnevaid osasid).
13. Raamat, mis oli nooruspõlves sinu ema või isa lemmik. Erich Kästner "Veel üks Lotte". Ema valis väga muheda raamatu mulle lugemiseks, otseloomulikult on see ka mul kunagi läbi loetud ja meeldis mulle siis ja meeldib ka praegu. Ma ei saa öelda, et see mu nende kõige lemmikumate lasteraamatute hulka kuuluks, aga väga mõnus ja hea lugemine on siiski. Igatahes nii oma lastele kui ka teistele lastele lugemiseks julgen soovitada küll. 
14. Raamat, mida loetakse mõnes filmis. Oskar Luts "Kevade". Ma tean, et ma kunagi päris väiksena olen seda raamatut lugenud, aga sellest lugemisest midagi meeles küll polnud. Ma olen väga rahul, et ma "Kevade" läbi lugesin, sest mulle avas see Lutsu tegelasi hoopis põhjalikumalt kui seda on teinud film. See lugemine andis igatahes mulle tahtmise ka teised selle sarja raamatud kindlasti läbi lugeda, sest film pole ikka see ja raamat kõnetas mind siinkohal põhjalikumalt (kuigi no filmid on ka fantastilised ja tegelaskujud on ikka filmidest silme ees). 
15. Raamat, kus on üle 700 lehekülje. V. Vassilevski, R. Stilmark "Pärija Kalkutast" Fantastiliselt hea seiklusjutt, ma tahan kohe kirjutada, et väga hea! Raamat on paks ja tänu sellele toimub nii palju, on ohtralt värvikaid tegelaskujusid, kelledest mõned surevad, mõned vahepeal on peidus, et kuskil taas välja ilmuda.  Siin on džungliseiklusi, orjakaubandust, madinaid indiaanlastega, uhked merelahingud, seiklusi lossides ja hurtsikutes, vaeseid ja rikkaid, tõelisi sõpru, aga ka alatuid reetmisi. Uh, see on vinge lugemine ja mina nautisin sellest iga hetke. Ja no  boonusena ka headuse võit kurja üle (väikeste kahjudega muidugi, sest ega kõigil saa ju ka hästi minna. Soovitan kindlasti lugeda ja nautida!
16. Raamat ühe ajaloolise isiku elust. Aivar Kull "Lembit Eelmäe". Eks see ajaloolise isiku määratlemine on selline suhteline. Minu (kui tartlase jaoks) on aga Lembit Eelmäe vaieldamatult ajalooline isik. Kusjuures ma elasin temaga pikalt ühes majas (väiksena ma muidugi ei teadnud seda) kõrvuti trepikodades. Raamatust endast ka. Ei saa öelda, et see kuuluks mu lemmik elulooraamatute hulka, pigem jäi selliseks kesiseks (minu jaoks). Aga teiselpoolt andis see raamat mulle palju uut ka, ta avardas üleüldist silmaringi Vanemuise teatri osas, sest Eelmäe elas üle nii palju erinevaid lavastajaid ja erinevaid käekirju (nagu ma raamatust teada sain), et minu nägemus Vanemuisest avardus küll tunduvalt. Ja minus tekkis väga suur huvi just Vanemuise teatri ajaloo ja kujunemise kohta, nii et mõnes mõttes see raamat siiski puudutas mind.
17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika". Kriminaalromaan vanast Tallinnast. Aasta 1432, dominikaanlaste kloostrist leitakse unustatud kroonika, mis sisaldab küll kuulujutte jms, aga milles võib siiski peidus olla ka terake (ja isegi rohkem) tõtt. Varsti järgnevad mõrvad, kroonika hävitatakse ning mõrtsukas näib olevat seotud Püha Ihu gildiga, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Teate, see raamat seisis mul juba õige pikalt riiulis, ma ei teagi miks polnud selle lugemiseni jõudnud... Kui lugema hakkasin, siis olin alguses ikka väga pettunud, no kohe kuidagi ei tõmmanud käima ja ei kõnetanud. Jonni pärast otsustasin jätkata ja tunnistan ausalt, et hakkas täitsa meeldima. Nüüd tekkis tahtmine ka teisi apteeker Melchiori raamatuid lugeda. Miks see raamat alguses nii igav tundus, seda ma ei oskagi öelda, kas asi oli harjumatus kirjastiilis või selles, et ma ei alustanud esimesest osast? Igatahes - teine pool raamatust veenis ja plaanin kindlasti veel Hargla raamatuid lugeda.
18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub. James Krüss "Timm Thaler ehk müüdud naer". Selle raamatu valisin ma tegelikult lugemiseks põhjusel, et kuskil mäluhämarustes on mul meeles selle raamatu põhjal tehtud teatrietendus, kus mängis ka Tõnis Mägi. Ma ei mäleta sellest etendusest mitte midagi muud, kui ainult Tõnis Mäge laulmas ja seda tema kurbust. Väike poiss Timm müüb oma naeru võime eest võita kõik tulevad kihlveod. Peagi saabub mõistmine, et see kõik ei olnud väärt naeru kaotust ning Timm hakkab oma naeru taga otsima. Armas, õpetlik, samas ka kurb lugu, aga sõprus ja hoolimine võidab ka kõige kurjema südame. 
19. Raamat sellise maa kirjanikult, mille kirjandust sa varem lugenud ei ole. Tšõngõz Aitmatov "Muinasjutu järellugu". Olles oma elus päris palju raamatuid lugenud, oli selle punkti alla raamatu välja mõtlemine paras katsumus. Lõpuks hakkasin lihtsalt googeldama ja leidsin Kirgiisi kirjaniku Aitmatovi. Ma võin peaaegu, et päris kindlalt väita, et kirgiisi kirjandust ma lugenud pole. Raamatust endast ka. See raamat sisaldas kolme jutustust, millest mulle läks kõige rohkem hinge esimene ehk "Muinasjutu järellugu (Valge laev)". See oli nii neetult valus ja kurb lugu, et ma panin ikka tükiks ajaks raamatu käest ja ei olnud kindel, kas tahan ikka edasi lugeda. See oli lugu väikesest unistavast poisist, kelle vanemad olid maha jätnud ja kes elas koos vanaisa ja tolle uue naisega keset loodust. Seal oli veel teisigi inimesi, mitte nii häid... Vanaisa oli aga suure südamega ja leplik mees. Paraku oli just suur süda ja usk ilusasse muinasjuttu see, mis ta hukutas ja mis hukutas ka väikse poisi... Autori sõnadega: "ühest küljest tõepoolest peaks kunst olema rõõmu allikaks ning tekitama elutahet ja optimismi. Kuid niisama tõsi on ka see, et kunst peab panema inimese sügavalt mõtisklema, vapustama teda, kutsuma temas esile kaastunde võimsa voo, protesti kurja vastu, kunst peab andma talle jõudu himustada ja taastada maailmas kõike seda head, mis kord on jalge alla tallatud, hävitatud ..."
20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik. Mika Keränen "Küttepuuvargad". Linnaks Tartu ja tegevuspaigaks supilinn, kus taas seikleb salaselts Ramps. Seekord juba seitsmendat korda ning selles raamatus ajavad lapsed taga küttepuuvargaid. Kui ma õigesti mäletan, siis olen lugenud eimest ja teist osa ja mulle tundub, et mida edasi seda paremaks. Vähemalt see raamat meeldis mulle rohkem, kui need esimesed. Noh Blomkvisti-lugudele jääb ikka veel alla, aga põnevad on siiski. Peaks unejutuna katsetama, ei tea kas ühele 5-aastasele poisile juba meeldiks?
21. Kunstiraamat või kunstniku elulugu, või mõni muu raamat, mis on kunstiga (kujutav kunst) tihedalt seotud. Jean Renoir "Renoir" Kunstnik Auguste Renoir'i elulugu, mille on kirja pannud tema poeg. Jean Renoir. Ma olen mingil oma eluperioodil väga nautinud erinevate kunstnike elulugusid, näiteks raamat Goya'st kuulus kindlalt mu lemmikute hulka, aga seekord ei läinud lugemine mitte. Otsisin küll veel pilte tema maalidest (kuigi ka raamatus on värvilised maalide reproduktsioonid), aga ka see ei aidanud, no kohe kuidagi ei köitnud ega kõnetanud. Ma ei ütle kindlasti, et tegu on kuidagi halva raamatuga, pigem tundub mulle, et hetkel ei olnud mina selleks raamatuks valmis...
22. Sinu lapsepõlve lemmikraamat. Evelyn Sharp "Noorim tüdruk koolis". Pikalt mõtlesin ma, et mida selle punkti all lugeda. Sähvatus käis, kui juhtusin ühel päeval koos lapsega multikaid vaatama ja nägin multikat Heidist, kes oli vanaisa juures mägedes ja kellele tädi järgi tuli. Mulle lõi kohe ette mälupildid sellest samast raamatust ja nii ma asusin riiuli juurde neid vanu häid Heidi-lugusid otsima. Seal aga jäi hoopis pihku see samamoodi vana raamat - "Noorim tüdruk koolis" (minu raamatus on aastaarv 1937). Ja siis oli selge, et vot see raamat ongi see, mida ma loen! See on lugu tüdrukust, kes elab alguses koos vendade ja isaga, aga siis täitub tema suur unistus ja tädi saadab ta tüdrukutekooli. Seal ei ole lihtne, kuid väike Barbara saavutab heasüdamlikkusega palju ja juba õige pea leiab ta tõelised sõbrad. See on lihtsalt nii armas ja nunnu raamat, et no kohe nii hea oli lugeda!
23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses. A. ja B. Strugatski "Purpurpunaste pilvede maa" Kosmoseseiklus raamatusarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". Selles raamatus vallutati Veenust, kuid juba oldi ennast nii mõnelegi planeedile sisse seatud. Tore oli lugeda, et kõik riigid on omavahel sõbrad, maailmaruumi jagatakse sõbralikult, inimesed on targad ja sõpra üksi ei jäeta. Natuke tüütu oli raamatu algus, ma ei jõudnud ära oodata, millal nad juba sinna Veenuse poole teele asuvad. Tekkis juba hirm, et ehk see raamat eo sobigi selle teema alla, aga siiski-siiski, lõpuks jõuti Veenusele ka. Eks ta üks vahva seiklusjutt oli ja kuigi mõni teadussaavutus tundus ehk kummaline, siis kokkuvõttes mulle raamat meeldis.
24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind". Eks neid raamatuid on mitmeid, mida oleks võinud kätte võtta, seekord siis aga see raamat. Ma mäletan, et esimese raamatu järel ma olin selliste segaste tunnetega, et ühest küljest meeldis, aga teisest küljest olin ikka veel natuke kahtlev. Ka teises raamatus lahendab mõrvu Rebecca Lindeberg koos oma kolleegidega, aga hoolimata sellest, et tegemist on juba teise raamatuga, olen ma ikkagi veel kahe vahel. Ühest küljest mulle ju meeldis, lugesin kiirelt läbi ja pinge püsis. Teisest küljest. ma ei teagi, ilmselt on tegu minu eelarvamusega eesti krimikirjanduse suhtes, aga midagi nagu jäi ikka veel puudu, mis täpselt, ma ei teagi... Kuid, tunnistan, et halvaks ma kindlasti raamatut ei nimeta, pigem siiski paremapoolseks, sest kavatsen ka järgmise osa osta (kui see kunagi peaks ilmuma).
25. Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole. Lars Kepler "Küülikukütt" Lemmik kirjanikke on ka mul mitmeid, algselt plaanisingi Kaugveri lugeda, aga no just sel hetkel tuli müügile Lars Kepleri uus raamat ja ma lihtsalt ei pidanud vastu, nii et siia teema alla saab üks minu lemmik põnevike kirjutaja. Pean kohe ütlema, et Kepler ei petnud lootusi, raamat oli taaskord tasemel. Kui üldse natuke norida, siis oleks tahtnud rohkem Joona Linna enda tegevust jälgida, seekord tundus teiste tegelaste osakaal justkui suurem olevat. Aga lugeda soovitan kindlasti!
26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat. Simon Holt "Neelatud" See oli minu jaoks raske punkt, sest ma olen korra lugenud ühte õudukat, mis mul siiani peas kummitab, sest see oli minu jaoks lihtsalt nii jube raamat ja no ma nii väga lootsin, aga õnnelikku lõppu seal ei tulnud, läks hoopis veel hullemaks. Ühesõnaga - mulle ei meeldi sellised raamatud! Aga väljakutse on väljakutse ja otsustasin selle punkti läbida ühe noortekaga, et ehk pole asi siis nii hull. Õnneks ei olnudki nii hull, natuke hirmus oli ikka ja neeljad on ikka ühed kurjad ja deemonlikud olendid ka, aga peategelased olid tõelised kangelased ja hoolimata uskumatutest raskustest teatud võidu nad saavutasid. Raamatul on ka järgmised osad olemas ja no natuke ikkagi kripeldab, et mis siis edasi saab... 
27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. Natalie Meg Evans "Kleidivaras" Raamatu tegevus toimub 1930ndate Pariisi kõrgmoeloojate armutus maailmas. Peategelane on Alix, kelle unistuseks on jõuda moemaailmas absoluutsesse tippu. Tippu jõudmist segavad aga halvad nõuanded/sõbrad, raha puudus, pettusi täis moemaailm. Lisaks otsib Alix ka oma perekonnaloo saladusi ning kõige tipuks saabub ka armastus üsna ootamatult tema ellu. Kokkuvõttes mulle meeldis, sest ei olnud tegemist looga, kus kõik on ilus ja lõpuks veel ilusam, juhtus nii halba kui head, nii reedeti kui oldi tõelised sõbrad, tehti halbu valikuid ja veel halvemaid valikuid, aga ka õigeid ja edasiviivaid! Soovitan lugeda!
28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“. Lars Saabye Christensen "Modell" Raamat kunstinikust, kes enne lähenevat näitust ja 50 aasta juubelit saab teada, et ta jääb kohe-kohe pimedaks. Mida on üks kunstnik valmis tegema, et pääseda pimedusest? Ja mis saab siis, kui ta teeb seda? Keda piinab südametunnistus rohkem? Teda ennast või tema kaaslasi? Raamat moraalsetest dilemmadest, inimtunnetest, argielu ja ebatõelisuse piirimail toimuvast. Kui alguses ei saanud ma selle raamatuga kohe kuidagi vedama ja olin lausa valmis pooleli jätma, siis mingil hetkel hakkas kõnetama, pani kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Lõpuks saangi öelda, et see oli kaasahaarav ja mõneti lausa lummav lugu, millele oli autori poolt kirjutatud ääretult ootamatu lõpp... (Ps. Ilma selle väljakutseta poleks ma seda raamatut kindlasti lugenud, aga nüüd olen rahul.)
29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus. N: vihm, lumi, udu vms. Rosie Thomas "Päikesetõus". Lugu Angharadist, kes avastab ootamatu saladuse, mida ta armastatu tema eest on varjanud. Ahastuses põgeneb ta Londonisse ja peab seal kuidagi enda ja oma peagi sündiva lapsega hakkama saama. Visadus viib sihile, aga kuidas ja milline see siht on ning kas kõik jääbki nii - seda soovitan juba kõigil ise edasi lugeda. Ma ei saa öelda, et raamat mulle väga-väga-väga meeldis, aga hea mulje jättis kindlasti, sest oli põnev lugeda. Lisaks armastusele oli ka muid keerdkäike, raskeid teemasid, keerulisi suhteid, mõtlemapanevaid valikuid. 
30. 33. Raamat sinu kodu raamaturiiulis. R. L. Stevenson "Aarete saar"  Mu kodus ei ole jätkuvalt raamaturiiuleid vaid raamatutornid, seega tegin natuke isetegevust ja valisin raamatute loendamiseks sarja Seiklusjutte maalt ja merelt torni. Ausalt öeldes ega ma ei mäleta, kas ma üldse olen varem "Aarete saart" lugenud, jah, ma tean, mis seal enamvähem toimub, aga silme ees jooksis hoopis multifilm mitte mõni päris film või raamat. Põnev lugemine oli igatahes, hoolimata sellest, et noore poisi mõtlematud teod kõik ootamatult hästi lõppesid, nii edukas noor hing tahaks isegi olla. Aga eks raamatud ongi mõnikord selleks, et läbi sealsete tegelaste ka iseennast veidi kangelasena tunda. Mulle igatahes meeldis hoolimata sellest, et ma lõppu teadsin ette!
31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene. Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" Kolmas romaan detektiiv Cormoran Stike'i sarjast. Olen nõus tagakaanel kirjutatuga, kus öeldakse, et tegemist on kuratlikult nutika mõrvamüsteeriumiga, mis lugejat korduvalt üllatab. See oli haarav lugu ja pani kaasa elama mõlemale peategelasele. Jah, raamat on verine ja julm, aga mina nautisin, sest siin oli minu jaoks olemas see, mida ma ühelt põnevikult ootan - et pinge kestaks lõpuni. Ja muidugi lõpp - justkui kindel ja lõplik, samas ikkagi otsi lahti jättev... Ootan põnevusega järgmist osa.
32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine. Diana Lotus "Kassikõnd" Mulle ei olnud selle raamatu kohapealt mingeid erilisi lootusi, aga pidin üllatuma, sest täitsa huvitav oli. See oli lugu ühe teismelise tüdruku suureks saamisest, kui ta linnatänaval avastatakse ja tehakse pakkumine moemaailmaga liituda. Paljudel meil avaneb võimalust elada elu luksuses, kanda kalleid riideid, reisida läbi terve maailma, olla modell, üks teiste seas. Kas kõik aga on nii ilus, kus tekib rutiin, väsimus, üksindus... Ilmselt soovituslik raamat kõigile teismelistele, kes soovivad modelliks saada. 
33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" (Varrak, 229 lk) Raamatu peategelasteks on õed, kes pärinevad eriliste võimetega suguvõsast. Õdesid kasvatavad tädid, kes on ümbritsevatele abiks küll armujoogi meisterdamisega kui ka muude hädade leevendamisega. Õed aga ei taha olla eriliste võimetega ning püüavad oma saatusest pääseda - üks põgeneb kodust, teine põgeneb abiellu. Aga nii lihtsalt nad ei pääse, sest just nende erilisuses peitub nende tugevus. 
Kuskil mälusopis on meeles, et ma vist olen ka seda filmi näinud ja meeles on tunne, et see oli midagi kummalist, segu komöödiast ja absurdist (selline on hägune mälestus, päris täpselt ma ei mäleta...). Raamat mingisugust erilist emotsiooni ei tekitanud, kuid kindlasti ei olnud tegemist nii hullu raamatuga, et oleks pooleli jätnud. Pigem on see selline natuke omapärane raamat, hmm ma ei oskagi öelda... Kummaliselt huvitav, samas ikkagi kohati liiga kummaline. 
34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused. Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" (Mihkel Raud ja FD Distribution, 399 lk). Kui keegi küsiks, et kas mu eelarvamused kadusid, siis paraku ei oska ma vastata. Raamat ei üllatanud, aga samas aega ma ka pettunud polnud. Lugesin lõpuni. Pigem tekkis hooti tunne, et mida uut ma siis nüüd teada sain? Hmm, mitte väga palju. Aga eks minu probleem on ka see, et omal ajal olen ma erinevaid eneseabiraamatuid ikka lugenud ja seega tundus see raamat justkui nende tarkuste kordamise raamat. Ainult selle vahega, et siin oli öeldud ehk veidi rohkem otse, toodud humoorikamaid näiteid + need näited tundusid olevat PÄRIS! See raamat tundus olevat üdini Mihkel Raud, täpselt selline nagu ta ka teleriekraanil paistab välja nägevat. Kui kellelgi tekib tahtmine lugeda mõnda eneseabiraamatut, siis seda isegi soovitaksin, mõjub ausamalt kui nii mõnigi teine.
35. Raamat, mille pealkirjas on värv. Mati Unt "Hüvasti, kollane kass" (Eesti Raamat, 151 lk). Tegemist on Mati Undi esimese romaaniga, mille ta kirjutas keskkooliõpilasena. Ise on ta nimetanud romaani "naiivseks romaaniks". Raamat on närviline, palju dialooge, arutelusid, eneseotsimist... Ma mäletan, et kunagi ise keskkoolis käies jättis see raamat mulle mingusuguse seletamatu mulje. Käisin ju ka mina samas koolis, kus omal ajal Mati Unt ja tajusin (olgugi olles oluliselt noorem), veel siiski Vello Saage kustumatut vaimu koolis hõljumas. Sel hetkel tundus see Mati Undi raamat justkui teenäitaja... Mul on tegelikult isegi natuke kahju, et nüüd selle üle lugesin, emotsioonid ei olnud enam samad, aga raamatu pealkiri jääb siiski omaette sümboliks, mida kannan endas edasi.
36. Mitteilukirjanduslik raamat. Epp Petrone "Roheliseks kasvamine" (Petrone Print, 214 lk). Teate, mulle see raamat meeldis. Ma usun, et leidsin selle raamatu täpselt õigel hetkel, sest see kõnetas ja pani nii mõnegi asja üle pikemalt mõtlema. See raamat jääb mu käeulatusse, et vajadusel üle sirvida ja veelkord mõelda ja ka tegutseda. Ma soovitan seda küll kõigil lugeda ja kaasa mõelda, sest alati ei peagi nõus olema, aga mõtlema peab. Ja need teemad siin raamatus väärivad kaasa mõtlemist ja kaasa tegutsemist. Kui mina natukenegi püüan olla rohelisem, siis muutub küll vähe, aga ilma selleta ei muutuks midagi. 
37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas. Doris Lessing "Kui vanad suudaksid..." (Varrak, 264 lk) See oli üks huvitav armastuslugu. Minu arust on väga tabavalt raamatu kohta öeldud tagakaanel: "Lessingi raamat pole ainult ühe naise lugu, vaid tal on õnnestunud anda suurepärane läbilõige eri vanuses ja eri põlvkondadesse kuuluvate naiste eludest ja püüdlustest." Ühesõnaga - mulle meeldis, see on raamat, mis koorub tasapisi lahti ja siis jääb nii mõnigi mõte sind salamisi painama.
38. Autori debüütromaan. Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus, 390 lk).
Tegelikult peaks ma selle raamatu panema punkti alla "MIKS ma seda VAREM lugenud polnud?". Päriselt ka, ma lihtsalt ei saa aru. See raamat on mul seisnud raamatukapil (see koht, mida teised nimetavad öökapiks), kindlasti mingusugused paar aastat, no ja mingil kummalisel põhjusel ei kutsunud lugema. Kui nüüd otsisin mõne autori debüütromaani, siis mõtlesin, et hea küll, loen siis selle lõpuks läbi. Ja see oli nii hea raamat! Julgen kõigile noortele soovitada ja saan väga hästi aru, mis on see soovitusliku koolikirjanduse nimekirjas. Mulle kohe päriselt meeldis. Või pean ütlema, et vihastas, ärritas, pani nutma, tekitas lausa meeletut viha... See, mis ma sellest raamatust hetkel kaasa võtan on mõte, et palun inimesed ,oleme ometi hoolivamad!!!
39. Mõne rahva müüdid või muistendid. Friedrich Robert Faehlmann "Müütilised muistendid" (Eesti Raamat, 29 lk). See oli üllataval kombel minu jaoks kõige raskem teema, sest mul lihtsalt ei olnud kodus ühtegi raamatut müütidest või muistenditest, nii et selle õige leidmine võttis omajagu aega. Selles raamatus on seitse muistendit Faehlmanni töötluses. Eks tegelikult olid need lood lapsepõlvest tuttavad, ehk vajasid lihtsalt väikest meeldetuletamist. Muistendid olid muhedad, edenesid kärmelt, nii et saan öelda, et meeldisid. 
40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. Eno Raud "Sipsik" (Eesti Raamat, 93 lk). See on minu jaoks lasteraamatute klassika. Seda, kas ta väiksena mulle meeldis, ma nii täpselt ei mäleta, aga oma õele ja vennale olen seda küll lugenud. Oma lastele olen saanud seda ikka järjest mitmeid kordi lugeda ja ka lasteaias on Sipsik üks populaarne tegelane. Kui mõni raamat muutub ajaga lastele arusaamatuks, siis see raamat on kuidai jäänud. Jah, ka siin on mõni mõistmatu koht, aga seda on olnud vähemalt siiani täitsa lihtne seletada. Mina olen Sipsikut väga palju ka õppetöös kasutanud, sest need lood annavad võimaluse neid läbi mängida, nende üle arutada. Ühesõnaga - see raamat oli mu lapsepõlve raamaturiiulil ja seisab uhkelt ka praegu minu raamaturiiulil.
41. Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17 (aasta 2017 auks). Silvia Väljal "Jussikese seitse sõpra" (Avita, 24 lk). Ilmselt oleks see raamat ka sobinud lapsepõlve klassika alla, aga seekord siis sedasi, et hoopis selle teema all. Lugesin täitsa ise ja lapsele ette ei lugenud, sest lapsel on see aasta pärast (ehk esimesse klassi minnes) kohustuslik kirjandus. Ei tegi, kas sellest saab tema esimene ise loetud raamat või jõuab oma oskustelt niikaugele, et saab enne veel mõne loetud. Aga raamat on vahva, lugedes tekkis idee seda lasteaias lavastada, polegi seda päris kaua aega lastega mänginud.
42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti. J.K. Rowling "Harry Potter ja äraneetud laps". Jõudis ka see raamat lõpuks oma järje ära oodata (ei saanud ju enne lugeda, sest püüan ka see aasta väljakutset järjekorras lugeda). Eks tunded on natukene kahetised... Ühest küljest oli ootamist väärt, sest oli väga mõnus taas vanade tuttavatega kohtuda ja saada teada, mis neist saanud on ja kuidas nende elu läheb. Teisest küljest, no ma ei tea, oli ju põnev küll, aga mitte päris see, midagi jäi puudu. Väga võimalik, et asi on näidendiformaadis, sinna ei saagi ju nii sisutihedat teksti kokku kirjutada, sest idee ja sündmustik mulle ju täitsa meeldis, sest pani kaasa elame ja tekitas ka pisukest närvikõdi. Ühesõnaga - ma ikkagi julgen HP fännidele soovitada ja tegelikult salaja loodan, et sellest tuleb ka üks täitsa õige juturaamat. Kunagi.
43. Raamat, mille leiad raamatukogust „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" See on see koht, kus ma pean alustama kirjanduslike sõnadega "Et kõik päris ausalt ära rääkida...". Ühesõnaga, ma ju ei käi raamatukogus, ärge küsige miks, sest seda ma ei tea isegi. Aga mõnikord siiski juhtub ja seekord käisin seal oma lasteaia rühmaga ning otseloomulikult piilusin kohe, et mis seal uue kirjanduse all siis huvitavat on. Ja nii saigi, et sobitasin siia mõnuga Hargla viimase (hetkel viimase, loodetavasti tuleb ikka veel) Melchiori loo. Mis ma raamatu enda kohta kosta oskan? Hea oli, minu arust läheb iga raamat järjest põnevamaks ja ma ei ei jõua uut osa ära oodata. Mulle väga meeldib, et ma ei saa tihtipeale aru, kuhu see lugu välja jõuab. Tunnistan küll, et seekord aimasin ühtteist siiski ära, ei tea, kas hakakn Hargla mõttemaailmaga kohanema või oligi seekord lugu läbinähtavam. Mulle igaljuhul väga meeldis!
44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat. A. Strugatski, B. Strugatski ""Hukkunud alpinisti" hotell" No vot, see oli nüüd küll pauk, selles mõttes, et ei ole ma suutnud seda filmi vaadata (nüüd muidugi mõtlen, et äkki ikka peaks) ja ilmselt poleks ma ka raamatut lugenud, kui poleks seda punkti olnud. Ma ei saa muidugi öelda, et väga hull või igav oleks olnud, aga ta oli selline kummaline raamat, mis mulle ei meeldinud, aga no samas tahtsin ikka teada ka, et kuidas see lugu siis ikkagi lõppeb. Nii et lugesin läbi, tunded on segased, soovitada ei julge, aga lugemata jätmise nõu ka ei anna. Lugege ja otsustage ise.
45. Raamat nimekirjast 1001 või 101 raamat, mida elu jooksul lugeda.  Eduard Bornhöhe "Tasuja" (Eesti Päevaleht, 107 lk). Valisin selle raamatu Rein Veidemanni raamatust "101 Eesti kirjanduteost". Selles samas raamatus on välja toodud, et "Tasuja" kõnetab lugejat kolmel tasapinnal: esimesena on raamatul seikluslik süžee, teiseks seos eestlaste vabadusvõitluse viimasega katsega ja kolmas kõnetustasand on eksistentsiaalne. See on tabavalt välja toodud ja huvitav on mõelda tagasi, et millistest tasanditest lähtuvalt ma olen seda varasemalt lugenud. Mäletan selgelt seda, kui see raamat minus just nimelt rahvuslikud tunded loitma lõi ja kuidas ma mõtlesin, et mina oleksin ka võidelnud viimase veretilgani, mis siis, et ma mees pole. Praegusel ütleb tunne, et see on üks üdini kurb raamat, aga väga hea kurb raamat, mõtlemapanev.
46. Raamat, mille kaanepildil on raamat. Mauri Kunnas "Jõuluvana" (Sinisukk, 46 lk). See läks lihtsalt, sest jõuluaeg oli alanud ja unejutuks veeti erinevaid raamatuid kohale ning mina valisin lihtsalt selle armsa raamatu, kus juhuslikult peal ka suur raamat. Mina ei sa sinna midagi parata, aga kui ma mõtlen jõuluraamatutele, siis tuleb mulle kohe silme ette Mauri Kunnase imelised lasteraamatud. Mu lemmikuks on küll siiani jäänud "12 kinki jõuluvanale", aga see raamat on ka täitsa vahva, annab mõnusa ülevate sellest, mida see jõuluvana ikka täpsemalt teeb (ja päkapikud muidugi ka). Kindlasti soovitan lugeda ja neid imevahvaid pilte vaadata!
47. ja 48. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut. Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla, Kadri Ilves "Aabits" (Koolibri, 135 lk) ja Lilian Kivi, Milvi Roosileht "Aabits" (Koolibri, 109 lk). Mõtlesin alguses, et lähen lihtsama vastupanu teed ja valin kaks kodus olevat aabitsat. Lihtsamat teed selles mõttes, et mu enda pesamuna on sellesse vanusesse jõudnud, kus lugema õppimine on nii aktuaalne kui pakub ka huvi ja minu idee oli, et kui ise kaks aabitsat läbi loen, siis tean, kumba võiks abivahendina kasutada. Mul on tegelikult veel aabitsaid kodus, aga nende kahe kohta lihtsalt kindlalt tean, et nende kool neid ei kasuta (enam). Ei ole ju just eriti tark tegu lapsega koos läbi töötada aabits, mida ta kohe-kohe ka koolis kasutama hakkab. Nii ja milline oli minu tulemus? Tulemus oli see, et tulemust polnud. Mõlemad aabitsad on omamoodi ja oma tugevustega. Vaiksoo jt aabitsa puhul meeldib mulle väga, et on tekst veel vähe lugevatele lastele ja siis kohe juures ka tekst osavamale lugejale ning need tekstid on omavahel seotud. Ja teksides olevad sõnad on algajale lihtsad, st ei ole keerulisi häälikuühendeid ja sõnu. Lisaks tulevad kiirelt juurde ka trükitähed ehk et kohati on üks ja sama tekst lausa kolmele eri tasemel lugejale. Mulle meeldib väga, et laps saab lugeda jupikese ja siis mina jupikese (minu laps on veel algaja), ag et kokku tuleb juba väike lugu. Kivi ja Roosilehe aabitsa puhul meeldib mulle  väga, et alustatakse algusest, st kõigepealt tegeletakse häälikuanalüüsiga, seejärel on samuti võimalik ühel lehel harjutada lihtsaid sõnasid ja väikest jutukest; kõrval lehel on aga luuletus või lookene, mida siis alguses saan ise lapsele ette lugeda. Palju on selles raamatus minu jaoks nö klassikat ehk et erinevat mulle teada lastekirjandust ja palju erinevaid eesti autoreid.
Kumma aabitsa ma siis valiksin? Hea küsimus, sest ma ei teagi, mõlemas on oma head asjad, aga hetkel kaldun nende aabitsate vahel valides siiski (oma lapsele mõeldes) selle Vaiksoo jt aabitsa poole.
49. Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. Reet Palis "Notsu Norbert ja Tähetäpi mudaravila" (Tänapäev, 166 lk). Üks armas raamat Notsu Norbertist, kes lahkus oma töökohalt, et viia ellu oma unistus - rajada mudaravila. Notsule on abiks erinevad sõbrad ja oma loomade maailmast tuleb korraks välja minna ka inimeste hirmuäratavasse maailma. Ega ma ju tegelikult ei tea, kas see maailm, kus tegevus toimub, on ikka päriselt välja mõeldud või on see kuskil hoopiski päriselt olemas? ;) Aga raamat oli vahva, lugesin lapsele unejutuks ja nautisime mõlemad. 
50. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse  sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. B. Voelkner "Raevuka oja org" (Eesti Riiklik Kirjastus, 329 lk) Otsustasin, et selle teema alla valin selle sarja raamatu, mis mul veel mingil kummalisel põhjusel lugemata on ja seekord sai juhusliku valiku teel valitud see raamat. Siiani pole veel ükski "Seiklusjutte maalt ja merelt" suutnud mulle pettumust valmistada ja sellega ei saanud hakkama ka see raamat. See oli väga mõnus lugemine! Ja ma kohe ise ka ei uskunud, et ma pole seda lugenud, sest et miks ometi ma polnud seda lugenud, ma olin lausa segaduses. Aga hammustasin läbi - seda raamatut polnud mul lihtsalt varem ja ma otsin selle endale alles sellel aastal, kui otsustasin, et on viimane aeg kogu sari koju muretseda. No aga olles selle grupi liige, juhtub vahel nii, et kõiki uusi raamatuid ei jõuagi läbi lugeda (hea küll, lõpuks ikka jõuan). Aga, et miks see raamat mulle meeldis? Esiteks mulle lihtsalt meeldivad kõik need metsiku maa loodud, kullapalavik ja kõik muu selline (muidugi ka indiaanlased, aga neid selles loos polnud), Teiseks oli põnev, toimus keerdkäike, koguaeg juhtus midagi, kõik oli kõigega seoses. Ja kolmandaks - oli kurb ka, vahepeal kohe täitsa kurb, aga mulle meeldis, et halvad said, läbi nendele osutatud headuse, hoopis headeks. Ma ikka tahan uskuda, et headus sünnitab headust!!!! 
51. Raamat autorilt, keda aastal 2016 Lugemise väljakutse grupis ei loetud. Brian McGilloway "Kadunud väike tüdruk" (Ersen, 285 lk). Südatalv. Paksust metsast leitakse ringi ekslev väike tüdruk, kelle käed on verised, kuid see pole tema enda veri. Ja see tüdruk ei räägi. Samal ajal on kadunud veel üks väike tüdruk. Noorel politseiohvitseril Lucyl tekivad kahtlused, et need lood on omavahel seotud, lisaks selgub tasapisi, et looga on seotud ka Lucy enda pere. Ja mind ennast liigutas veel kõige rohkem kogu selle loo juures, üks kolmas väike tüdruk, kes hoolitses oma väikse venna eest ja püüdis hoolitseda oma alkoholi-armastava ema eest, aga lõpuks... Jah, seda peate ise lugema. Kokku oli muidugi üks põnev lugu ja seda tagakaanel reklaamitud "isa armastust oma tütre vastu" oli loos nii mitmeski variatsioonis. 
52. Erootiline romaan. Lisa Jackson "Topeltrisk" (Ersen, 268 lk). Jah, ma oleksin uuesti võinud lugeda halle varjundeid või siis Grossfire seeriaid, aga ma tahtsin lugeda midagi nendest peenemat, no et poleks päris porno vaid just nimelt eelmäng, kerge erootika, et natuke nagu on, aga päris ropuks asi ei lähe. See raamat täitis minu jaoks selle eesmärgi, oli mõnus naistekas, kus oli sees ka erootikat. Omas žanris minu jaoks täitsa mõnus lugemine ja nii tore on ju kui headus ikka võidab või siis peaks ütlema, kui armastus ikka võidab!
53. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. S. K. Tremayne "Tulelaps" (Pegasus, 340 lk). Taaskord üks raamat, mida lugedes ei saa kohati enam üldse aru, et mis on tõde, kes räägib õigust, kes valetab, kes näeb luulusid jne jne. Aga mulle meeldis, meeldis nii pige üles kerimine, meeldis isegi see, kuidas kõik lõpuks lahenes. Ütlen ausalt, et kui võrrelda autori teise raamatu "Külmakaksikutega", siis see meeldis mulle tunduvalt rohkem. Eelkõige just seetõttu, et siin ei läinud mina jaoks asjad nii ulmeks ära, "Külmakaksimutes" oli mul lõpu poole tunne, et no kohe mitte midagi ei saa enam aru, siin oli ka segadust ja kõhkvelolekut, aga mulle endale tundus asi ikkagi loogilisem. Ühesõnaga - mulle meeldis ja soovitan lugeda ka!

54.ÜLLATUSTEEMA! Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust:  90 raamatut 90 päevaga - Walt Disney "Piilupart, Miki ja teised" Oli päris vahva seekordne lugemisaasta lõpetada ühe sellise vana ja armsa koomiksiraamatuga!

*********************************
55.-60. Öö koja sari
P.C. + Kristin Cast "Märgitud"
P.C. + Kristin Cast "Reedetud"
P.C. + Kristin Cast "Väljavalitud"
P.C. + Kristin Cast "Vabastatud"
P.C. + Kristin Cast "Jahitud"
P.C. + Kristin Cast "Ahvatletud"
Raamatusari noortest vampiiridest ja nende muundunud vormidest ja ka inimestest. Noor neiu Zoey saab ühel tavalisel koolipäeval vampiiriküti poolt Märgitud ning seetõttu peab ta jätma oma senise elu seljataha ja minema Öö Koja kooli, kus temast ühel päeval saab täiskasvanud vampiir. Kõik ei ole aga siiski nii lihtne ja kohe alguses selgub, et Zoey ei olegi tavaline vampiiriõpilane, vaid hoopis väljavalitu ning nüüd hakkabki igasuguseid asju juhtuma. Julgen öelda, et heas mõttes tüüpiline noortekas, kus noored tegelased ongi need kangelased, kes päästavad maailma. Otseloomulikult on raamatus ka armumisi ja teismeliste kirge. Mina lugesin kõik need eesti keeles ilmunud raamatud läbi ühe jutiga ja mulle kui vampiiride ja selliste kergete ulmekate ja lisaks veel noortekate fännile täitsa meeldis. Kuigi ei saa öelda, et ma kohe päris vaimustusse sattusin, sest järgnevaid inglise keeles olemas olevaid osasid tellima ei rutanud. Tegin lihtsalt kiire interneti-otsingu, et saada teada, mis juhtub edasi.
61. Joanne Fluke "Mõrv mustikamuffiniga".
Hannah Swenseni sarjast olen ühte raamatut juba lugenud ("Mõrv maasika-vahukooretordiga") ja nii nagu meeldis tookord, meeldis mulle ka see raamat. Selline mõnusalt kulgev, lihtne ja armas raamat, kus sees nii mõrvad, romantika, saamatud politseinikud, see-eest aga väga oskuslik pagariäri omanik, kes kipub muudkui aga laipasid leidma. Boonusena ka erinevad maiustuste retseptid. Ühe retsepti (mustikamuffinite oma) märkisin endale ka üles ja kohe huvi pärast proovin ära ka teha, et kas tuleb siis nii hõrgutavalt maitsev kui raamatus kirjeldatud.
62. Tom Perrotta "Allesjäänud"
Mapletoni linnakese elanikud on silmitsi raskete küsimustega, sest ühe hetkega kadus nende seast ära sadakond inimest. Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi, mida ei ole isegi võimalik seletada? Kuidas pärast sellist sündmust suudavad allesjäänud oma eluga edasi minna? Ausalt öeldes lootsin ma millegipärast, et raamatus leiab vastuse esimesele küsimusele ja sellise ootusega ka lugema asusin. Tegelikult on raamat ikkagi allesjäänutest (just nii nagu ka pealkiri vihjab) ja kui ma oma petliku ootusega olin leppinud, siis oli täitsa mõnusalt kulgev lugemine. Ei saa öelda, et see oleks mind eriliselt liigutanud, aga midagi halba ka ei olnud. Ilmselt tuleks kunagi uuesti läbi lugeda, nüüd juba õigete ootustega ja siis on ehk ka tunded teised.
63. Jo Nesbo "Soomussüda"
Minu esimene Nesbo raamat ja ilmselt viimaseks ei jää. Raamatu peategelane Harry Hole on elav legend ja ilmselt just äsja (ehk eelmises raamatus) püüdnud kinni ühe tabamatu sarimõrvari. Seega otsitakse ta nüüd, kui taas kahtlustatakse, et tegutsemas on sarimõrvar, üles kaugelt Hongkongist. Ja Hole tulebki tagasi appi. Raamatus on nii intriige, ärapanemist, reetmist, kui ka sõprust ja hoolimist. Mulle meeldis, et autor oli loonud erinevaid keerdkäike, et siis, kui oli no täitsa kindel, et nüüd on see mõrvar käes, juhtus ometi taas midagi ja kõik muutus (seda, et kõik pole veel lõppenud, reetis vaid lugemata lehekülgede suur hulk). Minule meeldis ja usun, et see ei ei jää sellest sarjast mu viimaseks lugemiseks.
64. Deon Meyer "Surnud enne surma"
Veel üks krimka, kus peategelaseks detektiiv, kes kannatab erinevate hädade all (nii nagu paljud mu viimasel ajal loetud raamatute peategelased), kuid siinne detektiiv Joubert püüab ennast muuta pidades dieeti, käies ujumas ja ka psühholoogi juures. Kõigele lisaks ta muidugi otsib taga ka sarimõrvarit, kes üllatuslikult on keegi, keda esialgu ei oleks osanud kahtlustada. Oli põnev, seda ei saa salata, kuid minu lemmikute hulka ei küündinud, koguaeg jäi nagu kriipsuke seda salapärast miskit puudu.
65.-66.
Justin Cronin "Peeglite linn" 1. ja 2. raamat
Raamatud jätkuvad sealt, kus viiruskite triloogia pooleli jäi. Kusjuures mul polnud õrna aimugi, et neile eelnevatele raamatutele veel järg on olemas, seega oli mu üllatus suur, kui neid raamatuid müügil nägin. Oli põnev, sest just nüüd, kui leitakse, et oht on möödas, viiruskite juhid ja nende järeltulijad hävitatud ja kõik on jälle hästi, kordub see taas. Õnneks meie peategelased ei lasknud ennast näilisest rahust ja vaikusest eksitada, vaid olid selleks valmistunud. Kaasahaarav õudukas/ulmekas, mis ei lasknud ennast käest panna enne kui raamatud läbi. Ja tegelikult mulle meeldib, kui päris kõik ei lõppe õnnelikult, vaid hinge jääb ka natuke kurbust ja kaotusvalu.
67. Jens Lapidus "Vipiruum"
Eelnevad raamatud on mul ka loetud, aga ega täpselt meeles ei olnud, et mis ja kuidas. See raamat aga meeldis mulle, sest sisaldas nii põnevust, erinevaid keerdkäike, põnevaid tegelaskujusid. Lühidalt sisust rääkides saab öelda, et otsitakse taga ühte röövitud inimest. Aga muidugi pole kõik nii lihtne, selle ühe inimese ümber hargneb lahti mitmepalgeline lugu. Põnevike armastajatele soovitan!
68. Tara Hyland "Langenud inglid"
Ühel pimedal ööl tuuakse orbudekodusse vastsündinud tüdruk. Aasta pärast seda võtab filmitäht Frances endalt elu. Mis neid kahte sündmust omavahel ühendab? Aastaid hiljem asub Francese tütar Cara tõde välja uurima. See on lugu täis traagikat, aga ka armastust. Ma olin selle Varraku ajaviitesarja suhtes pisut skeptiline, arvasin, et need on sama masti raamatud nagu need tillukesed armastuslood, aga võta näpust, siin tundub sisu rohkem olevat. Ma naudin armsaid ja ilusaid lugusid, aga eriti meeldib mulle see, kui seal on sees ka põnevust ja ootamatuid keerdkäike ning pisuke traagikat ka. Mina nautisin!
69.-72.
Paullina Simons
"Vaskratsanik" 1. raamat
"Vaskratsanik" 2. raamat
"Tatjana ja Aleksander" 1. raamat
"Tatjana ja Aleksander" 2. raamat
Kui mu tädi mulle kiitis, et "Vaskratsanik" on tõeliselt hea raamat, siis olin ma natuke kahtlev, eriti kui kuulsin märksõnu ajalugu ja armastus, ning seetõttu võttis väga kaua aega enne kui ka siiski need raamatud ette võtsin. Ütlen ausalt, et oleks võinud juba varem lugeda, sest mulle väga-väga meeldisid. Taaskord raamatud, kus oli kõike - oli armastust, oli reetmist, oli põnevust, oli valu, oli rõõmu, oli kangelasi jne jne. Mõni pikem armastusest nõretav koht tundus küll venivat (need mesinädalad Lazarevos), kuid üldmuljet see ei rikkunud. Kõigile armastusromaanide austajatele soovitan tungivalt!!!
73. Joakim Zander "Eeslinn"
Kirjas on, et tegu on eraldiseisva järjega raamatule "Ujuja", kuid kohati tundsin mina küll, et olgugi, et eraldiseisev, oleks ma siiski tahtnud seda esimest osa ka lugeda. Tegemist on põnevuslooga, kus üks õde, kes on ammu oma kodust lahkunud, on sunnitud sinna naasma, et päästa oma kallist venda, kelle ta kunagi maha jättis. Üksi ta sellega hakkama ei saa ja talle tõttab appi juhuslikult sinna samasse sattunud ja sama looga seotud olev Klara. Tegemist oli huvitava looga ja ma täitsa usun, et loeksin ka järge, kui see kunagi ilmuma peaks.
74. James Carol "Katkised nukud"
Tegemist kriminaallooga, kus tegutseb eriti võigas sarimõrvar, kes piinab naisi, aga lõpuks mitte ei tapa neid, vaid teeb neile lobotoomia ja laseb vabaks. Appi tõttab võimekas uurija, kes olles ise sarimõrvari poeg, on püüdnud oma isast kaugeneda ja seega jahib nüüd ise sarimõrvareid. On täitsa põnev lugu ja põnevust jagus ütleme nii, et peaaegu täitsa lõpuni välja. Lõpp-lahendus oli ühest küljest küll aimatav, aga siiski ootamatu. 
75. Robert Bryndza "Tüdruk jääs"
Äärmiselt põnev, segane ja ka natuke võigas lugu. Jää alt leitakse noore seltskonnategelase surnukeha, edasi viivad niidotsad kolme prostituudi samasuguse surmani. Kuidas need lood omavahel seotud on? Ja kas üldse on? Uurimist juhib taaskord üks väga võimekas uurija, kelle isiklik elu on alles äsja kildudeks purunenud, nii et lisaks raskele ülemusele ja kadedale kolleegile tegeleb ta ka isiklike elu muredega. See oli ju tegelikult väga hea lugu, kõik põnevikule vajalikud komponendid olid olemas, aga ometi jäi mulle miskit nagu puudu... Ma ei tea, mis see oli, kas viimasel ajal palju loetud krimkade koorem, aga see kõik oleks nagu juba olnud... Samas lugeda soovitan ikka, mulle väga tundus, et mul endal oli selle raamatu tarbeks kuu seis natuke vale.
76. Lee Child "Ebaõnn ja äpardused"
Ma ei saa sinan midagi parata, aga Lee Child on üks mu selle valdkonna lemmikuid. Taaskord oli tegutsemas vaba ja sõltumatu Reacher, lausa üliinimlik kangelane, kuid ka tema on võimeline eksima. Seekord asutakse päästma, või tegelikult küll kätte maksma, oma endiste eriüksuse kaaslaste eest, sest teada ju on, et eriüksuslastega ei tasu tüli norida. Oli põnev, oli võimas, oli kurb, oli fantastiline! Soovitan soojalt! Ps. Ma ei tea, kas sellest sarjast mõni film on tehtud, aga mul on lugedes koguaeg Jason Statham'i kuju silme ees. ;)
77. Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas"
Kuigi raamatu kaanel on soovitus. et raamat on ideaalne täitmaks tühjust, mille jättis "Tüdruk rongis", siis minu arvates on see raamat parem, kohe palju parem. See raamat hoidis tõesti närve pingul ja mõnel hetkel tekkis mul lausa kerge ärritus, et no kas ongi nii, et kas tõesti pahad võidavad (no see va "Kadunud" tuli kohe meelde). Kirjanik oskas kohe mõnusalt pinget kerida ja hoida ja hoida ja siis veel natuke kerida ja... Ühesõnaga mulle meeldis ja soovitan lugeda ka teistel!
78. Lene Kaaberbol, Agnete Friis "Vaikne, märkamatu tapmine"
Taaskord üks põnevik. Tegemist on Nina Borgi sarja teise raamatuga. Esimene osa "Poiss kohvris" meeldis mulle, seega sai ka teine osa soetatud. Mulle tundub, et teine osa jäi grammike esimesele alla, kuid ega see halb siiski ei olnud, oli põnevust, oli seiklusi, oli segaseid suhteid, oli isiklikku draamat. Ühesõnaga kõik mis peab ühes heas põnevikus olema, oli olemas. Ülivõrdes ei kiida, aga siiski saan öelda, et oli täitsa hea.
79.-83. Kiera Cass
"Väljavalitu", "Eliit", "Printsess", Kuningatütar", "Kroon"
Esimesed kolm raamatut räägivad selles, kuidas prints Maxon valib enda kõrvale naist. Toimub Valik, kuhu pääseb tänu loosiõnnele (või kas ikka loosõnnele?) kolmkümmend viis tüdrukut üle riigi, see on neile erakordne võimalus, pääseda enda nö kastist sinna kõige kõrgemasse kasti. Valikusse satub ka America - tüdruk, kes tegelikult seal olla ei taha ja kes tegelikult armastab hoopis kedagi teist, kedagi väga madalast kastist. Ja nii seal kolmes osas siis muudkui valitakse: prints valib abikaasat ja America ei suuda kuidagi ka noormehe vahel ära valida.
Neljas ja viies raamat on natuke ajas edasi hüpanud ehk et nüüd on printsist saanud kuningas Maxon ja teme tütar asub valima ehk et nüüd tuleb lossi 35 noormeest ja ka see valik jõuab üllatava lõpuni. Kõigis viies raamatus on lisaks veel rahulolematu ja mässav rahvas, vandenõud ja ka suur sõprus ning truudus.
Mis ma oskan öelda? Täitsa toredad noorteraamatud, mulle meeldisid. Vahepeal küll tekkis tahtmine öelda, et no saage suureks, mis te mängite ja varjate, aga no see ju tegigi loo kokku. Oli mõnusaid keerdkäike, kuigi mõnda võis juba varakult ette aimata, aga huvitav oli siiski. Noorteraamatute austajatele soovitan lugeda küll.
84. Victoria Hislop "Elulõng" (Varrak, 392 lk)
Peaaegu sadat aastat hõlmav eepiline romaan sõprusest ja armastusest, mis jäävad hoolimata erinevatest raskusest püsima. Lisaks sellele läbib raamatut ka ajastiku kirjeldus nähtuna seda kõike läbi ühe sõpruskonna loo. Keerulised valikud, mis tunduvad mõeldamatud, kuid on ometi läbi loo selgitatavad. Armastus, mis saabub nii hiilivalt ja salaja, aga samas ka läbinähtavalt. Usk ja lootus, ausus ja hoolimine, teineteiste ja ka võõraste austamine. Mulle meeldis see raamat, ei olnud küll teab mis tempokas, aga selline armas ja sulnis, vaikselt voolav.
85. Erik Axl Sund "Klaaskehad" (Varrak, 333 lk)
Rootsis hakkavad ootamatult noored inimesed endal mitmesugustel hirmuäratavatel viisidel elu võtma. Kõikide juurest leitakse vanamoodne pleier ja kassett, mis tekitabki kahtlusi, et midagi on valesti. Lugu uuritakse, tasapisis hakkab loosse selgus tulema, aga lõpp... No mõnesmõttes ju hea, aga samas keegi peab surema. Raamat oli oma olemuselt kurb, aga nii on ka kaanel lubatud, et tegu on musta melanhoolia triloogia esimese osaga. Ootan igatahes huviga teist (ja kolmandat) osa, sest hoolimata kurvast alatoonist oli siiski põnev.
86. Joakim Zander "Ujuja" (Varrak, 341 lk)
Enne lugesin ära teise (eraldiseisva) osa ja nüüd siis jõudsin lõpuks esimeseni. Põnevusromaan süüst ja selle heastamisest ja sellest, et iseenda eest pole võimalik põgeneda. Lugu algab ühel palaval ööl Süürias, aasta on 1980 ja üks Ameerika agent jätab oma vastsündinud lapse Rootsi saatkonna ukse ette. Kas ta suudab selle tookord õigena tundunud sammu endale andestada? Kas on võimalik ühte tegu aastate pärast heastada? Kolmkümmend aastat hiljem avaneb talle selleks võimalus, kui tema suureks saanud laps satub tänu erinevatele kokkusattumustele ja sõpradele surmasuhu. Spioonid, terroristid, sõjasaladused, kes on sõber, kes on vaenlane, kus peitub tõde? Oli põnev lugemine, olid põnevad tegelased, oli mõneti ootamatu lõpp. Mulle meeldis ja põneviku austajale julgen ka soovitada.
87. Jens Lapidus "Sthlm delete" (Varrak, 461 lk)
Leitakse tapetu, aga kes ta on? Sealt samast leitakse ka noor mees, kes on raskelt vigastatud, suudab öelda vaid, et soovib kaitsjaks Emeliet, mis sest et too on hoopis ärijurist. Mis toimub? Kuidas on tapetu ja kahtlusalune seotud Teddyga, endise kurikaelaga, kes nüüd püüab kuritegelikust elust hoiduda. Kas ühiselt leitakse tõde? Lugu on järjeks eelmistele Lapiduse raamatutele, aga õnneks käiakse varasemad faktid ka sujuvalt üle, nii et kogu varasem lugu meenub ja jälgida on põnev. Mulle Lapidus meeldib, aga no parema meelega loeksin ma kõik osad korraga läbi, nüüd pean jälle järgmist ootama, sest lõpp oli selline, et sealt on midagi põnevat tulemas...
88. Elizabeth Gilbert "Jumalik puudutus" (Varrak, 502 lk)
Alma sünnib aastal 1800 ja see on raamat Alma elust (natuke ka sellest, mis toimus enne tema sündi) kuni peaaegu et tema surmani. Kuidas on elada ajal, mil sõnad naine ja teadlane ei käinud kokku? Mõnus oli lugeda, et see ei olnud teema, mida oleks kuidagi ülepingutatult käsitletud. Sama käis tegelikult ka teiste teemade kohta (nt misjonärid, orjuse vastased, hullumeelsed, geeniused), need olid käsitletud, kuid kõige selle taustal jäi selgeks peategelaseks ja peamiseks teemaks ikkagi Alma ja tema valikud ning tema elu. Oli hetki, kui tekkis tahtmine raamat käest ära panna, sest igavaks läks kuidagi, lugu muudkui kulges ja kulges, aga olles harjunud lugema raamatuid, kus igal lehel on uus keerdkäik, siis loomulik, et rahulikult kulgev raamat natuke tüütuks muutub. Eks ta vist ongi pigem selline mõtisklev raamat, ehk?
89. Joanne Fluke "Mõrv šokolaadiküpsistega" (Tänapäev, 466 lk)
Lõpuks jõudsin ma oma lugemisega selle sarja esimese osa juurde. Jätkuvalt mulle meeldis, sest tegemist on omamoodi armsa mõrvajuurdlusega. Kusjuures nüüd sain teada, et see politseinikust õemees ei olnudki alguses nii nutikas ja ikka meie vapper küpsiste küpsetaja Hannah oli see, kes päeva päästis. Lugemiseks soovitan eelkõige neile, kellele küll meeldivad krimkad, aga just sellised armsad ja mitte koledalt verised ja metsikud. Lisaks raamatus ka natuke armasust, üks armastatud kass ja põnevad retseptid (mille proovimiseni ma ikka pole veel jõudnud).
90. Leena Lehtolainen "Kiusatute kaitsja". (Pegasus, 268 lk)
Maria Kallio lahkus kriminaalpolitseist ja asus tööle advokaadibüroos, seega ei tohiks kuidagi enam temasse puutuda ümbritsevad mõrvad. Kuid Maria ei suuda ennast eemale hoida, tormab ringi, seab sealjuures ka iseenda elu ohtu ja lõpuks... Eks lugege ise! Aga mulle meeldis see raamat juba rohkem, kui esimene osa. Miks? Ma ei teagi, aga emotsioon oli mõnus, raamat kulges kiirelt ja lugeda oli hea. Vaatasin huvi pärast, et esimesele osale heitsin ette, et ei tekitanud minus erilist elevust, siis nüüd see elevus tekkis. Ei teagi täpselt, kas kuu-seis aitas kaasa või ongi teine osa tugevam.
91. Louise O'Neill "Igavesti vaid sinu" (Varrak, 352 lk)
Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, kasvatatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui on välismaailma jaoks küpsed. Erilistest ehk kõige täiuslikumatest saavad "kaaslased" ja neil on au teenida oma abikaasat ja sünnitada talle poegi. Ülejäänutele jääb kas konkubiini või õpetaja roll. Raamatus jälgitakse freida (jah, naistenimed on kõik väikeste algustähtedega, sest nemad ei ole olulised) teekonda ja see teekond on kõike muud kui ilus... See oli tegelikult väga valus raamat, nii et ühest küljest on mul kahju, et ma seda lugesin, sest see painab ja painad, isegi kui lugemisest on juba mõnda ega möödas. Teisest küljest aga on mul ka hea meel - pani mõtlema, et kas selline ühiskond oleks ka päriselt võimalik? Soovitaksin lugeda aga näiteks ka teismelistele neidudele ja esimese hooga proovin oma 17-aastase peal, et mis mõtteid ja tundeid see temas tekitab...
92. Peter James "Surmaga võidu" (Tänapäev, 508 lk)
Rannikult leitakse teismelise laip, millel puuduvad siseelundid. Veidi hiljem leitakse veel kaks laipa. Sama ajal vajab üks 15-aastane neiu kiirelt doonormaksa, vastasel juhul ta sureb. Tema ema on kaotanud usu riiklikku süsteemi ja pöördub musta elundituru poole. Kogu lugu uurib varasematest raamatutest tuttav Roy Grace, kes jõuab tasapisi jälile lapsi smuugeldavale tänavajõugule. Toimub võidujooks ajaga - kas õnnestub pääsata järgmise tänavalapse elu? Kas meeleheitliku ema püüdlused kannavad vilja? Tuleb tõdeda, et raamatu lõpp läheb kohe päris kiireks ja tegevusi juhtub kiiremini kui lehti keerata jõuan. Ja lõpp-lahendus on, hmm natuke ootamatu. Mulle see sari meeldib ja põnevust lisab ka raamatutest läbiva teemana olev Roy kadunud abikaasa juhtum, et mis siis lõpuks ikkagi sai? Selles raamatus veel lõplik vastus ei saabunud. 
93. Clare Mackintosh "Ma näen sind" (Petrone Print, 398 lk)
Kui Zoe näeb ajalehe erakuulutuste rubriigis iseenda pilti, otsustab ta välja selgitada, miks tema pilt seal on. Pereliikmed ei usu, et see on tema, nii asub naine ise asja uurima. Järgmisel päeval on lehes juba uue naise pilt ja nii päev päeva järel. On see eksitus? Tegemist oli päris põneva raamatuga ja ega niisama käest ära seda panna ei tahtnud, vaja oli kiirelt lõpuni jõuda. Ja no lõpp oli ka selline, et kui olid kindel, et ah-aa lugu lahendatud, siis ega ikka ei olnud küll. Kui nüüd aga võrrelda autori esimese teosega "Ma lasen sul minna", siis mulle meeldib see esimene isegi rohkem. Ei, teine ei olnud sugugi halb, aga no esimene tundus veel põnevam.
94. Ruth Ware "Naine kajutist nr 10" (Helios, 316 lk)
Reisikirjanik Lo saab parima töölähetuse, mis tähendab, et ees peaks ootama imeline nädal. Aga ega nii lihtsalt ju ühes põnevikus asjad minna ei saa. Juhtub hoopis nii, et Lo näeb pealt , kuidas keegi naine heidetakse üle parda. Või kas ikka heidetakse? Ja kes seal kõrvalkajutis küll elab? Kas üldse keegi elab? Kuhu kaob ainus tõend, et Lo pole hulluks läinud? Või siis ta ikka on hulluks läinud? Alkohol ja rohud... Keda võib usaldada? Väga põnev lugemine oli! Sellelt autorilt ootan küll suure põnevusega uusi raamatuid. 
95. Mary Wesley "Kummelimuru" (Varrak, 304 lk)
Raamat algab ühe pere ja selle sõprade viimase muretu suvega enne Teist Maailmasõda. Noormehed lähevad väeteenistusse, tüdrukud Londonisse, suhted tekivad ja purunevad, reeglid ei kehti enam, kuidagi tuleb ellu jääda. Raamatu keskmes on lastest kõige noorem, Sophy, kelle täiskasvanuks saamine langeb sõjaaega ning kes hiljem kõike toimunut meenutab. Raamat oli loetav, pooleli jätmist plaanis ei olnud, ikka edasi, et teada saada, mis sellest kõigest välja tuleb, kuidas need suhted lõppevad. 
96. L. S. Hilton "Maestra"  (Pilgrim, 319 lk) 

Kui ma alguses arvasin, et tegemist on mingisuguse krimi- või põnevuslooga, siis tegelikult jah põnevust oli, aga kindlasti pole tegimist klassikalise põnevikuga. Raamat tekitab tegelikult ka parajat segadust, sest kas peategelane on tegelikult ohver või mitte? Kellele peaks tegelikult kaasa tundma? Kus on see tõde? Lõpust jäi mulje, et tulemas on ka teine osa, ootan igatahes huviga, sest minu enda jaoks jäi nii mõnigi asi veel lahtiseks.
97. Holly Seddon "Püüa mitte hingata"
See oli tõeliselt hea raamat, soovitan kindlasti lugeda. Oli põnev, oli kaasahaarav, oli neid hetki, kui tahtsin tegelastele hüüda, et miks te omati nii teete, oli kurbi ja veel kurvemaid hetki, aga oli ka lootust!
98. Ann Cleeves "Valged ööd"
Shetlandi sarja teine raamat. Taas on keegi tapetud, keegi tundmatu, keda keegi ei tunne, aga ometi võiksid? Peaksid? Õige pea hakkab muidugi lahti rulluma lugu, kus kõik seosed lõpuks ilmsiks tulevad ja tegelased omavahel põimuvad. Mulle meeldis tegelikult esimene osa rohkem, see kippus kuidagi venima...
99. Camilla Läckberg "Sohilaps"
Läckbergi raamatud on ühed minu lemmikud, need on põnevad ja kaasahaaravad. Ka seekordne ei petnud mu lootusi, lugesin ja nautisin. 
100.-102. J. K. Johansson
"Laura" "Noora" "Venla"
Tõeliselt mõnus ja nauditav psühholoogiline triller. Selle Palokaski-triloogia keskmeks on kolme tüdruku kadumine, kogu tegevus leiab aset Helsingi lähedal asuvas äärelinnas, kus näiliselt muretu pealispinna asemel on hulk sassis suhteid ja perekonnadraamat. Kokku on segatud nii minevikus juhtuna kui praegused sündmused ja sellest kõiges on põnevust, kaasahaaravust, nii et igav ei hakka.
103. Paula Hawkins "Vete sügavuses"
Autori esimene raamat "Tüdruk rongis" oli ootused üles kütnud ja paraku mina selles uues raamatus pettusin. Ei, see ei olnud kindlasti halb raamat, sest põnevust ja segadust jagus, aga siiski see miski, mis sunnib raamatut korraga läbi lugema, mis ei lase normaalsel ajal magama minna, sest nii-nii põnev on, see miski oli minu jaoks puudu. Alguses häiris natuke ka erinevate tegelaste läbi loo jutustamine, sest ei saanud täpselt aru, et kes on kes ja kes on kellega seotud, kuid see häiriv faktor kadus kohe, kui tegelased veidi tuttavamaks said. Kokkuvõttes julgen lugemist siiski soovitada, aga minu jaoks jäi ta raamatule "Tüdruk rongis" mõnevõrra alla.
104. Peter Swanson "Kõik tema hirmud"
Oo, see mulle meeldis! Oli põnevust, oli salapära, oli vastikuid inimesi, oli headust ja abivalmidust. Raamatu tagakaanel on tabavalt kirjas: "Ajavahest uimase ja emotsionaalselt tasakaalutu Kate'i kujutlused on täis minevikuõuduse põhjustatud koledust ning ta ei suuda iseennastki lõpuni usaldada... Kuid Kate'i fantaasiates keerlev õudus pole kaugeltki nii väärastunud kui see, mis teda tegelikkuses ees ootab, Kui kõik tema hirmud tõelisuseks saavad..." Soovitan kohe julgelt kõigile põnevikkude austajatele lugemiseks, sest see oli põnev... ja natuke hirmus ka!
105. Rachel Abbott "Maga hästi"
Taaskord üks põnevusraamat. Peategelase Olivia elukaaslane on kadunud, aastad hiljem teatab ta politseisse oma uue mehe ja laste kadumisest... Ja veel kaks aastat hiljem on ta ise koos lastega kadunud. Mis toimub? Kus on tõde? Kes on kadunud ja miks kadunud? See oli väga ladusalt loetav ja kaasa mõtlema panev raamat. Lisaks põnevusloole pani mõtlema, et kas me ikka kuulame teisi? Kas me usume nende kummalisi lugusid, kuigi faktid räägivad midagi muud? Kas tõde on alati see, mida me näeme? Soovitan!
106. Reeli Reinaus "Mõõkde äss"
Tegelikult on see vist üldse esimene Reeli Reinausi raamat, mida ma olen lugenud. Algselt ostsin raamatu oma kuuendas klassis käivale piigale, sest nemad peavad sellel aastal ühe Reinausi teose läbi lugema. Kodus on meil küll "Pärdik Päär ja hauaröövlid" ning "Saladuslik päevik", kuid need on piigal varasemast juba loetud (ps. iseendale: võiks ikka ise ka need läbi lugeda). Vanust on ka piigal juba juures, seega sai just nimelt noorteromaan poest välja vaadatud. Kui ma lugemist alustasin, süvenes minus tunne, et ei-ei-ei, see ikka ei sobi kohe 13-aastasele, aga saades teada lõpp-lahenduse, siis ehk ikka sobib. Raamatut igatahes ära peitma ei hakka, ootan ja vaatan, kas ta valib selle või mitte. Raamatust ka. Peategelane Hanna on vahetanud nii kooli kui välimust, kõigist sõpradest loobunud ja ka uusi ei taha mingil juhul leida. Tal on paanikahood ja ta ei mäleta, mis temaga ühel saatuslikul ööl juhtus. Kuid üks uus klassivend Jakob ei anna alla, ta on veendunud, et kuskil on alles ka see vana Hanna, tuleb ta vaid kookonist välja aidata. Raamat on ju tegelikult õpetlik ka kõige lihtsamal moel: valva oma jooki, ära jäta peol sõpra üksi, räägi ja sind usutakse, ole aus nii sõprade kui iseenda vastu! Mulle see raamat meeldis ja usun, et meeldib ka noortele, selle raamatu üle annab noortega ilmselt päris mõnusasti arutleda, et miks ja kuidas ja kas see mis välja paistab on alati see, mis on tõde.
107.-110. Jonathan Stroud
"Saalomoni sõrmus", "Samarkandi amulett", "Golemi silm", "Ptolemaiose värav"
Tegemist Bartimaeus'e eellooga ja triloogiaga. Raamatud olid kaasahaaravad, humoorikad, natuke isegi absurdsed, sisaldasid palju maagiat, seiklusi, lisaks poliitilisi mänge ja veidi ehk ka armumist. Ei saa öelda, et ma oleks neist vaimustuses, aga meeldisid küll, st et jäävad ikka ilusasti mu raamaturiiulile.
111.- 114. Indrek Hargla
"Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus", "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus", "Apteeker Melchior ja timuka tütar", "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"
Emotsioonid on üdini positiivsed. Kui ehk alguses kippusid need raamatut minu jaoks kuidagi venima (olen ju harjunud lugema nii, et raamat saab päevaga läbi), siis tegelikult ma õppisin lugemise käigus seda venimist nautima. Mulle hakkas meeldima, et palju oli olustiku kirjeldusi. Kuigi kohati tundus, et no mis see nüüd asjasse puutub, siis lõpuks selgus, et näe puutus ikka küll. Igasuguste põnevike ja krimiromaanide puhul on minu jaoks kõige tähtsam see, et ma ei saaks aru, kes on süüdlane. Et kui vahel tekibki mõni kahtlus, siis sellist päris raudkindlat veendumust ei ole. Niimoodi läks ka nende raamatutega, et ma küll vahepeal kahtlustasin üht või teist, aga päris kindel ikka polnud. Indrek Hargla on loonud äärmiselt huvitava ja põneva pildi tolleaegsest Tallinnast ja maailmast ja need raamatud on minu jaoks ikkagi tõeliselt omanäolised. Ühesõnaga - mulle meeldis ja kindlasti jõuavad ka järgnevad osad minu raamaturiiulile.
115. Kate Morton "Saladuse hoidja"
Hooti ma tunnen, et ma kohe vajan neid ilusaid ja armsaid ajaviiteromaane ja ka selles raamatus ei pidanud ma pettuma. Lugu jutustati korraga nii praeguses hetkes kui minevikus. Ja teate, oli küll armastuslugu, aga oli ka väga palju põnevust, intriige, lisaks sõjakoledusi, reetmisi, aga ka usaldust, headust, teineteise hoidmist. Mulle väga meeldis ja meeldis just seetõttu, et polnud vaid lihtne ja armsalt kulgev armastuslugu (tegelikult ma kunagi arvasin, et selles sarjas on sellised lood, aga muudkui üllatun ja ikka positiivselt). Raamat pani kaasa elama kord ühele, aga siis ootamatult hoopis teisele tegelasele. Kui tahaks oma mõtetes määrata head ja halba, siis kes on kes ja kas algselt halb paistnud on ikka halb? Või kas hea ja armas on ikka see, kellena ta näib? Üleüldse, mille järgi me määrame, et sellele inimesele on liiga tehtud, aga see teine on väärt karistust? Kui raamat paneb mõtlema, on tegemist hea raamatuga. Soovitan!
116. Mats Olsson "Karista ja lase surra"(Varrak, 447 lk). Tegemist on Mats Olssoni debüüdina krimikirjanikuga ehk et tegemist on esimese osaga Harry Svenssoni sarjast. Ühest küljest justkui tüüpiline krimiromaan, teisest küljest, eks autor ole ikka oma eripärad ja krutskid juurde pannud. Ma ei saa öelda, et see raamat mind nii tugevalt köitis nagu Kepleri või Hjort/Rosenfeldti raamatud, aga oma sarm selles siiski oli, nii et teine osa tuleb ka kindlasti läbi lugeda, et vaadata kuidas asi edasi liigub. 
117. Margus Karu "Hobune Henry unenägu". (Margus Karu sihtasutus, 89 lk)
Nii nagu lubati, nii ka oli. Tegu oli sooja ja fantaasiaküllase raamatuga, mida nautisin nii mina kui ka mu 6-aastane poeg. Mulle meeldisid erinevad tüpaažid, kes selles raamatus välja olid toodud, no eks äratundmisrõõmu (või kurbust) oli nii mõneski kohas. Lapsele meeldis eriti unenäos toimuv. Mõte, mis mind jäi selle raamatu lugemise järel kummitama, on just see, et mis on seal aia taga või seal kaevu põhjas, kas alati on meie hirm õigustatud... Tegelikult on minu arvates tegemist raamatuga, mida saab ikka ja jälle üle lugeda, sest neid mõtteid, mis sind elu üle mõtlema paneksid on erinevaid ja kindlasti kõneteab see raamat erineval ajal erinevalt.
Ps. Eriline kiitus kunstnik Britt Samosonile, imelised illustratsioonid!
118. Reeli Reinaus "Vanalinna detektiivid" (Tänapäev, 144 lk)
Algselt sai ostetud 6ndas klassis käivale tütrele, aga tema arvas, et see on liiga titekas, nii et lugesin hoopis 6-aastasele unejutuks. Natuke oli hirm ka, et äkki talle jääb ikka keeruliseks, aga tundus, et ei jäänud, sest igal õhtul nõuti uut lugu ja uue raamatu valimisest polnud juttugi. Raamatus ajavad Rebeka ja Gregor taga maalivargaid. Selle ülesande andis neile üks salapärane naine ja ülesanne on seda keerulisem, et lahendamiseks tuleb abi küsida kummitustelt. Laps igatahes ütles, et tema tahaks veel selliseid raamatuid kuulata ja soovis kindlasti järgmist osa ka lugeda. Mulle endale tundus kõigi nende Keplerite jm täiskasvanute põnevike kõrval muidugi lihtsake, aga see oligi ju laste(noorte)raamat ja jumal tänatud, et nende maailmas on sõprust ja sõbralikust ja mitte julmust ja koledust, nii et just selline ta pidigi olema. Lastele julgen soovitada!
119. Tom Wood "Pimedaim päev" (Sinisukk, 366 lk)
Victor, halastamatu ja paranoiline palgamõrvar, kuuleb samuti mu lemmikute tegelaste hulka. Ega ma ei teagi miks, sest tegemist on ikkagi ju palgamõrvariga, aga sellest hoolimata olen hakanud talle kaasa tundma ja kaasa elama. Selles osas toimub kahe palgamõrvari vahel kassi-hiire mäng, kas tõesti leiab Victor endale lõpuks (hinge)kaaslase? Hmm, eks näis, sest selles loos pole must alati must ja ammugi mitte pole valge alati valge. Need lood on põnevad, samuti ka verised ja koledad, aga ikkagi põnevad ja kaasahaaravad. Ootan uut osa!